Kui me hakkasime käima, olime täiesti rohelised ☺ Tal oli pats, ma olin kiilakas ja me arvasime, et teame kõigest kõike.

22 aastat hiljem on me nurgad palju ümaramad. Mul on pats, ta on kiilakas ja me teame, et ei tea tegelikult kõigest kõike.

Ja see elu, mis me koos loonud oleme … see on pisiasjades. Hommikukallistused. Üheskoos joodud kohv. Ja vahel käest kinni jalutamine. Ja teadmine, et on täiesti ok, kui ei hoia käest kinni, sest iga käe otsas on üks lapsuke.

Täna 21 aastat tagasi ütlesin ma talle, et meist saavad ema ja isa. Ja ma armastan teda. Rohkem kui varem. Ta halle juukseid (suure tõenäosusega on need mu enda tekitatud). Seda, kuidas ta meid armastab. Seda, kuidas ta ongi me kõigi turv ja tugi.

Hah, kujutan ette, millise hulga halle juukseid me toonane teade me vanematele tõi. Olime mõlemad üliõpilased, kindla sissetulekuta. Meil polnud raha vankri jaoks, turvahällist rääkimata. Ja ometi – me teeks seda kõhklemata uuesti. Sest sealt algas me pere lugu. 

PS. Teen ühe korra aastas oma klientidele imelise pildistamispakkumise. Kõigil, kes on mõelnud mu juurde pildistama tulla – sel reedel tasub mu Instagramis ja FB-lehel silm peal hoida!