Mul on komme õhtuti voodis päevale tagasi mõelda ja tänada kõige selle eest, mida see päev endaga kaasa tõi. Vahel kirjutan mõned puudutavamad asjad üles, vahel loodan, et jäävad lihtsalt meelde.
Aeg läheb ja need miljon pisikest armast asja pole muidugi ammugi enam meeles.

Seepärast ma vahel ikka blogin. Täna sai blogisse lugu Anni ajast issiga. Seda täitsa tema aega on igale lapsele vaja. Seda aega, kus emme või issi on täitsa tema päralt. Ja ma otsustasin, et muudan ennast nähtamatuks ja käin nendega kaasa. Mul on oma lapsepõlvest kaks pilti, kus olen koos oma isaga. Aga mitte ainult seepärast, et me lastel oleks tulevikus neid pilte rohkem. Seepärast, et ma lihtsalt armastan neid. <3

Lugu sellest, kuidas Anni käis issiga retkel. Tulime tagasi ja ta küsis õhinal: “Millal me jälle lustima läheme?”