Grethe Rõõm

armastuse fotograaf

Anni

Me Anni sai eile 7. Kirjutasin selle loo siis, kui ta sai neljaseks.

Võib ju mõelda, et neljanda lapse puhul toimetad kinnisilmi. Kõik on teada ja tuttav, juba käidud tee. Ent ometi on iga laps nii isesugune, nii isemoodi armas, nii ISE.

Mäletan nii selgelt, kuidas ma aastaid pärast Sassu sündi ei julgenud teisele lapsele isegi mõelda. Kartsin, et ei oska mahutada armastust tema vastu kuhugi – mulle tundus, et kogu mu süda on armastust täis ja kuhu mahuks see armastus, mis tuleb veel ühe lapsega kaasa?

Nüüd tean, et ühte südamesse mahub neid me armastusi kohe täitsa mitu.

Rabarberid on praegu esimese koogi jaoks täpselt parajad. Mahlast pakatavad, mõnusalt vaksapikkused. Lõikad ja sülg hakkab jooksma, sest see on täpselt SEE – krõmps, mahlane ja nii hapu, et hammustad ja pigistad silmad kinni. Hapususest ja mõnust ka. Kaksasin nende peopesasuurused lehed maha ja tiigi taga kriiskasid sookured. Esimest korda sättisid nad oma armumängu me heinamaale. Võib-olla lihtsalt olin esimest korda nii kohal, et seda märgata? Seal neid rabarberilapsukesi noppides ja kuulates kriiskavaid sookurgi, kes on parasjagu  ühe eluringi loomise lävel, kõndisin korraks täitsa algusesse.

Kes on ema? Olen sellele mõelnud. Pikalt ja palju. Sest hoolimata sellest, et olen ema olnud varsti juba 18 aastat, ronib ikka kuskilt välja kartus, et ehk pole ma emana piisav. Ehk ei tee ma piisavalt. Tahan ju, nagu kõik emad, et nende lapsed on õnnelikud. Ja ma pole suutnud välja mõelda ühtki muud vastust peale selle, et ema on see, kes on südamega kohal. Mul ei tule see sugugi kogu aeg välja, ikka on hetki, kus töö- ja muud asjad kasvavad nii üle pea, et endagi jaoks pole aega, teistest rääkimata. Aga ma üha õpin. Olema eelkõige enda jaoks, et siis jaksaks ja oskaks olla ka teiste jaoks. Selle olen küll nende aegade jooksul selgeks saanud, et ema ei saa üha anda. Tal peab olema see miski, mis on ainult tema, see miski, mis teda sütitab, see miski, mis laeb. Mõtted, mis poevad paberile; sõrmed mullas; hääl, mis paisub lauluks; jooksukingad jalas, vardakott süles – neid laadijaid on terve maailmatäis! Ja kui leiad selle Oma ja Õige, oma kire, oh, see on võrratu!

Selleks, et oleks anda, tuleb enne end täita. Mul on tunne, et kui ema põleb – teda sütitab miski, mis paneb ta elama, sütitab ta ka oma lapsi. Elama kirega.

See vastutus võtab vahel põlvist nõrgaks. See teadmine, et mu tehtavast või tegemata jätmisest sõltub nende pisikeste inimeste elus nii palju. Ja mitte ainult tehtavast – ka see loeb, mida ja kuidas ma mõtlen.

Pere tee on üks kasvamise tee. Kasvab ema, kasvab isa, kasvab laps. Ja sugugi pole alati nii, et ema-isa on need õpetajad. Kui meil Sassu sündis, olime pidevalt ninapidi raamatus – kõik see tehniline oli vaja selgeks saada – millal ja kuidas mähkida? Appi, tal on jala peal mingi punn! Miks ta öösiti üles ärkab? Paljundasime isegi ühe suure ja targa raamatu endale, sest ostmiseks polnud meil raha.

See kõik saab selgeks. Ses mõttes on tõesti nii, et kogu selle “tehnilise” värgi teed neljanda lapsukese puhul tõesti peaaegu kinnisilmi. Mähku alla – hops! tahab süüa – aga palun – tiss on siin! Aga kõik see, millest raamatutes ei kirjutata, kõik see, mis tuleb ainult koos temaga, seda ei saa enne õppida. See on alati uus. Ja sina emana oled uus.

Vahel muigan, kui erinev on see tänane mina sellest, kes oli. Sassu oli vast paariaastane, kui juhtusime ühele kevadkontserdile. Mäletan oma jahmatust, kui nägin seal paari, turvahäll käevangus – mehel habe hall, naiselgi juustes halli. Et appikene, kas nii vanad inimesed saavad ka veel lapsi 😁 (pakun, et nad võisid vast olla neljakümnesed). Praegu ajab see nii enda üle naerma:) See naermine ei tähenda kuidagi hinnangu andmist, et see toonane mina oleks olnud halvem või praegune oleks parem, oo ei. Nii lihtsalt on. Elu on üks kasvamine. Ja see on nii tore!

Sa oled kohal. Ka nendel hetkedel, kui endal on nii raske olla, et kohe on. Mida sa ütled lapsele, kes vaatab Mammat, kes on toodud kirikusse, et kõik kallid saaksid temaga hüvasti jätta, ja küsib, et millal Mamma tagasi koju tuleb?

Või see, kus sa oled just head-ööd-kalli teinud, ta on nii teki sisse mähkunud, et ainult ninaots paistab ja siis kostab sealt tekikuhja alt: “Emme, kaua suremine aega võtab?”

Või kõik need korrad, kus ta vaatab igatsedes aknast välja ja küsib, et Sannu, millal ta ometi tagasi tuleb? See tema lapsepõlve hiigelkoer, kelle seljas ta ratsutas ning keda üha patsutas.

Selle olen selgeks saanud, et ema ei pea teadma kõiki vastuseid. Piisab, kui ta on kohal. Kui ta on olemas. Siis ka, kui käib üks tants ja trall ja tagaajamine:) Nii lihtne on öelda, et emme teeb veel selle asja valmis ja siis tolle ja natuke kolmandast ka – ja siis tulen teiega mängima! Ja nad ootavad püüdlikult selle esimese asja ära, jupi teisestki ja siis … näed, et nad enam ei oota. Ja ometi ma tahan koos nendega naerda, hüpata ja tantsida! Ja suvevihmas tiigis ujumas käia ja paljajalu mudas paterdada. Vahel olen ma nii väsinud, et kätt ka ei jaksa tõsta.

Kunagi tundus mulle, et ema on see, kes peab olema alati tugev. Nüüd tean, et ei pea. Ärkan teinekord nendega lõunaunest, põsed täpselt samamoodi padjamustrilised. Ja koristan koos nendega nii, et lükkame pisividinad varbaotsaga diivani alla. Või ei korista parasjagu üldse.

Jah, ema on see, kes on kohal. See tähendab, südamega. Sest sellest ei sõltu ainult sinu lapse õnn. Sellest sõltub tegelikult kõik.

Ema südames on me keele pesa. See, kas me keel ja meie ise jääme püsima, sõltub emadest. Sellest, kas nad on oma kallite jaoks kohal. Kas nad võtavad aega oma lastega rääkida, neile laulda, nendega mängida. Selles keeles, mida ainult emad oskavad. Armastuse keeles.

Sookured kriiskasid veel tükk aega pärast seda, kui ma tuppa tulin. Lõikasin need rabarberid pisikesteks juppideks ja tegin koogiks. Mäletan, kui me vanaisa, keda kutsusime Vaasaks, siit läks, siis Mamma küpsetas matusepäeva hommikul kooki. Armastuse kooki. Ise küpsetas. Tal oleks olnud miljon muud asja teha, aga ta valis selle. Ja nii me, lapsed, õpime. Märgates, ja siis, kasvades, valides,  kas teha emana nii või hoopis teisiti.

Ma olen valinud Mamma järgi selle, et neil kõige tähtsamatel päevadel teen ma ka kooki.

Ja kartulisalatit:)

Ise.

Ise tehtus on armastuse vägi. Ise ja koos tehes räägime armastuse keeles. Oma emade keeles.

Next Post

Previous Post

Leave a Reply

© 2019 Grethe Rõõm

Theme by Anders Norén