Grethe

Armastuse aasta

Armastusega uut aastat, kallid! 

Mul on hea meel, et see 2018. aasta sai otsa. Päriselt. See oli üks raputav aasta. Päris mitu korda mõtlesin, et kas selle aasta üks eesmärke on üha testida. Kas ja kuidas saad hakkama, kui juhtuvad asjad, mis üldse ei peaks juhtuma.  

Kõik see sundis mõtlema. Üha ja üle, et kes ma olen. Täna ja praegu. Mis asi mul on siin maailmas ajada.

Mul on albumis üks pilt: olen ehk aastane rõõmurullike, õnnelikult oma isa süles. Naeratame mõlemad. Ta kallistab mind.

See on ainus kalli, mida ma temalt mäletan. Mäletan tänu sellele pildile. 

Mul pole ühtki pilti isaga koos tähistatud sünnipäevadest, käikudest metsa või mere äärde. Mul pole ühtki kallistamise pilti. Sest neid kordi, kus me oleks kallistanud, neid lihtsalt polnud. 

Kasvasin ilma isata. 

Need imeharvad korrad, kui kohtusime, oli ta purjus. 

Mu ainus võimalus saada hakkama, oli olla tubli. Saada hakkama ilma temata. Ma ei nutnud, kui lasteaia lõpupeol kallistasid sõprade isad oma lapsi, ja kooli lõpupeol hüüti kõik koos peredega pildile, rääkimata jõulupidudest, kus teised olid oma ema ja isaga. 

Mul on ema. Maailma parim. Ma olen ta üle uhke.

Ja olid vanavanemad. Maailma parimad. Me Vaasa sai mu käest isadepäevakaarte ja olgugi, et nad elasid Saaremaal ja me Vastseliinas, käisime me metsas ja mere ääres. Ükskord mässis Vaasa mind kasukasse, tõstis kelgule ja suusatas kelgu ees kodu kõrval asuval staadionil mitu ringi. Lumi tuiskas näkku ja krae vahele ja see oli lihtsalt täiuslik. 

Täna suudan ma olla oma isale kõige selle eest tänulik.

Vahel muigan, et ta tegi mulle kingituse, mis oli mässitud liivapaberisse. 

Elu peres, kus on neli last ja ema, kes lihtsalt peab kõigega hakkama saama, õpetas mulle niiväga palju. 

Eelkõige armastuse kohta. 

Selle kohta, mis see on.  

Armastus on nii palju asju. Aga eelkõige on armastus … pere.  

See pere, kes elab koos – koos oma rõõmude, naljade, keeruliste aegadega. Armastus on see sild, mis kannab neist viimastest üle. Armastus on see tugi, mis aitab kasvada. 

Ja seda ma pildistan. Alati armastust. 

Sest ma usun sellesse. See on minu asi siin maailmas ajada.

Läbi pildistamise. Läbi kirjutamise. Läbi endaks olemise.

Need pildid siin tegi me armas suur laps.

Sest ma tahan, et mul on pildid, kus ma olen oma kõige kallimaga.

Next Post

Previous Post

Leave a Reply

© 2019 Grethe

Theme by Anders Norén