Grethe Rõõm

Ekraanipohmell

Seda ekraani ees olemise aega jagub praegu eriti heldelt. Seepärast tõstsin oma ajutises töötamise kohas, me suure lapse toas, toagi ringi, et oleks mõnusam. Sättisin laua akna alla, et saaks vahel pilku puhata. Ja et mul on omajagu veebitunde, on päris oluline, et valgus langeks ka toredasti. 

Ja siis juhtus kätte nädal, kuhu kogunes veebis oldud tunde üle mõistuse palju. Koolitunnid õpetajana, magistriõpingute seminarid, siis andsin kohalikus gümnaasiumis üht valikainet ja mentordasin me ägedal “Vunki mano” häkatonil ka. 

Ja kui ma laupäeva pärastlõunal arvuti tagant tõusin, oli tunne, nagu oleks mul räme pohmell. 

Pea valutas, suu kuivas, silmad kipitasid. Tunne oli nagu vampiiril, kes on liiga kauaks päikese kätte jäänud ja hakkab õrnalt kuivama või umbes nii. 

Õnneks oli sellise tempoga vaid üks nädal. Toetasin ennast nagu oskasin – iga päev võtsin (varahommikul) aega, et ära teha oma 7,5 km kõnniring. Söögiteoajad pidid ka jääma, sest kui ise veel saad nii, et näksid miskit, siis isiklikud lapsed, kes on ka kodus õppimas, peavad saama korralikult süüa. See on asi, milles ma järeleandmisi ei tee, olgu temponädal või mitte. 

A muud suurt küll ei mahtunud. 

Rohkem selliseid nädalaid ei tule. Sest mida aeg edasi, seda selgem on see teadmine, et deem, girl, see on sinu elamise aeg. Ja kas sa ikka tahad ennast sajaga kõigele sellele kulutada, millele praegu kulutad?

Sõnaga, kevadine suurpuhastus on mul praegu täiega päevakorral. A sellest mõnes järgmises postituses.

Aga mida ikkagi teha siis, kui ekraanipohmakas lajatab sajaga?

  • Joo vett. Ohtralt, nagu janune, kes on kõrbes leidnud kaevu. Vesi on hea igal ajal, ekraani taga istutud päeval eriti. Pigista veidi sidrunit ka sisse, on veel parem. 
  • Tee pause. Ja see on täiega raske, kui oled õpetaja ja sul on mitu veebitundi järjest – sest lapsed tahavad rääkida ja mul ka kipub olema nii, et eelmise tunni lapsed veel jutustavad, kui järgmise omad juba küsivad, et oot, kas täna tundi ei tulegi? Ja kuhu siis see paus siis teha? 

See lihtsalt tuleb võtta. Kümme minutitki.  Mine või korraks õue. Meil on õnneks koerad, kes lihtsalt lõugavad (ja pissivad tuppa), kui õigel ajal õue ei saa. Nii et pause peab tegema. 

  • Puhka pilku. Vaata sulnilt aknast välja ja siis hoia üldse veidi aega silmad kinni. Et pilk saaks puhata ja mõte ka. 
  • Ekraanipohmaka parim ravi on muidugi ekraanivaba aeg. Mängi pilli, korista, tee süüa, mine trenni – sõnaga, tee kõike seda, mida saab ilma ekraanita teha. Ma võtan oma karmoška ja mängin-mõnulen õues. Silmad puhkavad ja aju ka, sest ühtki teist mõtet peale selle, et kuhu see sõrm nüüd minema peab, küll pähe ei mahu. 

Armastusega

Grethe

Next Post

Previous Post

Leave a Reply

© 2021 Grethe Rõõm

Theme by Anders Norén