Grethe Rõõm

armastuse fotograaf

intervjuud

Ütled Põlva, mõtled Tillu kodukohvikut. Juba jupp aega palju rohkem kui ainult muhe söögikoht Põlva raudteejaama külje all – vahel on tunne, et nad on igal pool. Festivalidel, laatadel, pulmades, sünnipäevadel. Küll oma imemaitsvate saiakeste, küll pidulike roogadega. Keele viivad alla mõlemad. 

“Alla oma seatud lati pole mõtet hüpata, siis ei arene. Katsun olla nii valmis, et kui elu mängib ette kõrguse, mida pole varem proovinud, siis proovime,” ütleb Tillu kohviku perenaine Eve Veski (39). “Oma asja ajades peavad lokaatorid kogu aeg olema töös – kuidas saaks paremini, kellega koostööd teha, mil moel ennast turundada. Mu anne on teha asju teistmoodi – see ongi mu looming.”

Loomisest me Evega ühel talve alguse esmaspäevahommikul kõnelesimegi. Kohvikuuks on sel päeval küll külastajatele suletud, aga kogu personal on kohal. Nädala lõpus on kahe suure ürituse toitlustus, selleks on vaja tegevusplaan paika panna. Eve veab Tillu kohvikut koos oma kaasa Targoga. Kokku on kohvikus seitse töötajat. 

Räägi palun, millest Tillu kodukohvik alguse sai?

“Vahel tunned, kuidas mingi asi tahab teoks saada. Sa ei tea, kust see tuleb, või kuidas sellega peaks toimetama, aga pead selle ellu saama. Toiduteemaga on täpselt see lugu. Mul pole kunagi olnud mõtet, et tahan kokaks või pagariks saada, küll meeldivad mulle väga head maitsed, ja ilusad asjad, mis annavad argisele oma, imelise meki. Ja kui mulle miski meeldib, olen nõus väga palju panustama. Tilluga nii läkski. Me poisid olid väikesed. Toonane töökoht Tehvandi spordikeskuses ligi tunniajase autosõidu kaugusel me kodust. Kauge, eks. 

Beebipuhkus on hea, üsna riskivaba aeg millegi uue katsetamiseks, ja nii me tegime Põlvasse talupoe. Müüsime kohalikku kraami, ja kui algul oli veidi eufooriline tunne, et oot, miks küll kõik poodi ei pea, sest kliente on nii palju!, siis poole aastaga selge, et talupood üksi Põlvas ellu ei jää. Finantsking pigistas ikka korralikult – väikesel ettevõtjal pole puhvrit, et keerulised ajad üle elada. 

Praegu naeran, et teadmatus on puhas õnnistus. Ettevõtte loomine on nagu lapsesaamine – kui kõik see, mis ühe lapsukese kasvamisega kaasas käib, loetaks enne lapse sündi sulle ette, siis oleks lapsi meil ikka väga vähe. 

Ettevõttega on sama lugu. Vahest läheb hästi ja vahest sa õpid. Me algul üha õppisime. Muidugi oli tol ajal kogu aeg kuklas küsimus, et kas me ikka teeme õiget asja. Jätaks pooleli? Aga kust ma tean, et me just paar sammu enne finiššit otsa ümber ei keera? Mu toonane mentor ütles, et kui südames tunned, et asi on õige, siis tee edasi. Ta õpetas kõige tavalisemates päevades õnnehetki märkama ja neid salvestama. Võtadki oma tormamises need kaks minutit ja õilmitsed selles heas. Ja kui teinekord on raske, võtad sellest heast hetkest tuge.

Mida aeg edasi, seda rohkem ma end sellistel hetkedel kuulan ja usaldan. Oma sisetunnet. Julgelt 70 % mu otsustest põhineb intuitsioonil, ülejäänu majandusanalüüsil. Olen õppinud, et neil hetkedel, kui kulud on suuremad kui tulud, pole matemaatikaga midagi teha, siis aitab keemia. Inimsuhted. Pere. Töötajad. Me Tillu poleks iial kasvanud selliseks, nagu ta praegu on, kui mu pere ja me tiim mu hulle ideesid ei toetaks.”

Algus oli keeruline?

“Jah. Väga. Ja see sundis katsetama. Meil oli tol ajal üks väike ahi. Panin ühel hommikul saiataina hakkama, et proovin, ja kui pool tundi pärast küpsetamist oli 30 kaneelirulli müüdud, mõtlesin, et oot, mis nüüd juhtus? Esimese talve elasimegi üle tänu kaneelirullidele. 

Kõik ülejäänu on tulnud täpselt samamoodi, katsetamisega. Julgust proovida peab olema! 

Meid kutsuti Võnnu Kaera-Jaani peole saiaküpsetamise õpituba tegema. Mis siis, et me polnud varem seda teinud – võtsime pakkumise vastu! Üks tütarlaps märkis seal, et õpituba on tore küll, aga tahaks ilma selles möllamata saiakest osta. Muidugi, kui küsitakse, teeme! Õhtuks oli meil selle juhusliku küsimise peale kassas kohviku mitme päeva käive!

Seejärel kutsus Jaago talu perenaine Inga meid Hansapäevadele. Tagantjärele on see tohutult koomiline – sõitsime oma ahjuga kohale, küpsetasime – aga see kinnistas Võnnus leitut, et see polnud mingi juhuslik komistus, vaid kohapeal küpsetatud said meeldivad inimestele! Olin selle leiu eest tohutult tänulik! 

Tänavu oli meil seitsmes hooaeg, kus me oma pop-up pagarikojaga üle Eesti erinevatel üritustel väljas olime. Aprillist septembri lõpuni, kõik nädalavahetused. Raske on muidugi, aga see on parim reklaam – väga paljud kliendid otsivad meid tänu sellele üles!

Talupoele lisandus kohvik täpselt samamoodi, juhusliku küsimise peale. Et kas lisaks kohvile ja saiakestele miskit süüa ka saab? Muidugi saab! Mul polnud halli aimu ka, et kuidas saab, aga südames tundsin, et see väärib proovimist. Ja kui see ei tööta, siis see on mu murdumise koht. 

Õnneks see töötas!”

Mis on olnud Su suurimad õppetunnid?

“Annan endale aru, et pean olema läikiva karvaga ja säraga silmis. See toidab mu meeskonda. Aga karv läigib siis, kui on enda jaoks ka aega võetud. Lõin ühel suvel töötunnid kokku – üle 300 tuli ühte kuusse. Kohvik oli vaja tööle saada! 

Saimegi, aga sellel oli oma hind.

Mees ütles siis, et tean küll, kui väga sa me kohvikut armastad, aga teeme nii, et võtame pere jaoks ka aega. Vahel on sellistest ütlemistest kasu. Sest tead, söök ja kook on puhas looming. Liiga palju argikohustusi tapab loomingulisuse. Tasakaal peab olema. Mulle meeldib väga palju ise teha, ja läbi olen ennast põletanud ilusasti ikka liiga palju ise tehes. 

Mingi aja saab siis tiiba lohistada, ja ennast turgutada, aga praegu on seis selline, et meil on seitse inimest – see sunnib vastutama. 

Nii olen õppinud järjest rohkem usaldama. Olen väga tänulik oma meeskonnale, kes toimib suurepäraselt. Meil on nii ägedad tüdrukud!

Kui põhiväärtustes on kokku lepitud ja need on samad, siis kõik muu on õpitav. Mulle meeldib väga, kui inimestel on uudishimu areneda. Ja meil on õnneks läinud – oleme leidnud inimesed, kellega oleme samal leheküljel. Kui üldine elufilosoofia on sama, on kõik muu kerge tulema. 

Sama oluline on teadmine, et ühtki suppi ei sööda kuumalt. Pinge tekib, kui on kiire või on palju tööd, ja siis tuleb see töö ära teha ning pärast analüüsida, et mida teha teisiti, et sellist pinget ei tekiks. Meil on järjest rohkem suuri üritusi – kui asjad jooksevad kokku, siis sel hetkel lahendad ja päästad olukorra, ja pärast tuleb kogu meeskonnaga istung ja arutelu. See toimib. 

Oleme nii head, et saame oma toote eest küsida rohkem raha. See on ainus koht, millega väikeettevõtja saab konkureerida. Leida oma käekirja ja seda hoida. Tillu kuvand on veits kiiksuga. Vahel pean end tagasi hoidma, et kiiks liiga pööraseks ei läeks. Aga piire on sellegipoolest nii äge nihutada! Teadsime kogu aeg, et me kohvik mahutab 35 inimest. Aga me muusikamaiuse õhtul, kus hea söök paitab kõhtu ja mõnus muusika kõrva, mahutasime siia 60 inimest ilusasti istuma! Need kohad, kus tead, et lagi on käes, aga siis tuleb mingi nüanss, mis viitab, et veelgi saab avarduda, veelgi saab kasvada – need on ägedad!”

300 töötundi ja Sa räägid säravatest silmadest ja läikivast karvast?

“Ühel hetkel saad aru, et füüsiline keha seab piirangud ja aeg on samuti piiratud ressurss. Ehk ise ei saakski, aga lapsed! Nemad õpetavad. Meil on kolm poega, Armand (16), Edward (12) ja Richard (11).  Algusaegadel võrdus me tööaeg lasteaia lahtiolekuajaga. Võtsime muidugi tööd koju kaasa, või õigem on öelda, et katsetasime, sest lapsed tegid kiirelt selgeks, et kodus ollakse kodus – nemad vajavad oma vanemaid! Ühesõnaga – mul sellega probleemi pole – mul on molutamises doktorikraad! 

Praegu on meil kohvik pühapäeviti ja esmaspäeviti kinni. Püüan sättida nii, et neis päevades poleks ühtki kohtumist ega sõitmist – loksun oma hommikumantlis ringi ja molutan. Teen ainult neid asju, mida päriselt tahan teha. Naisi kulutab kõige rohkem see, kui need “peab!” asjad üha kuklas ketravad.” 

Mida soovitad alustajale?

“Kõige olulisem on julgus proovida ja mitte karta eksida! Õhtu lõpuks on ju kõige olulisem see, et kas oled proovinud ja saanud teada, kas see töötab või mitte! 

Ma ikka jätkuvalt imestan selle üle, kuidas soovid lähevad täide, kui vaid võtad oma  julguse kokku ja proovid! Ja nii, üha proovides ja katsetades ja vahel õnnestudes ja vahel õppides, jõuad sinnani, kus saad aru, et ainult sina ise saad ennast ja oma elu luua!”

Tillu kohviku tegemistel saate veebis silma peal hoida:

FB: https://www.facebook.com/Kodukohvik-Tillu-188055584652442/

IG: https://www.instagram.com/tillukohvik/

PS. Jaanuari teisest nädalast stardib mu argimaagia e-kursus. See on 8-nädalane kursus kõigile neile, kes on teoorias tugevad, a kel praktikas jäävad asjad tihti tegemata. 

Kursuse vältel saad iga päev ühe ülesande – selle lahendamine ei nõua palju aega, ent kasu on igast. Pisikesed igapäevased sammud, mis aitavad ettevõetul edeneda. 

Teemad, millesse süveneme – kõik need, mida ühel väikeettevõtjal või sellega alustada soovijal – sõnaga, loojal, on vaja. 

Mina ise; minu unistus, mille kallal töötan; sotsiaalmeedia-koduleht- postitused; inspiratsioon; mõtteviis; ruumi loomine. Puhas argimaagia. 

Argimaagia võluriks saab samm sammu haaval. Järjepidevus ja tahe teha ning peotäis võlutolmu, mida targalt tegutsedes üha oma ellu külvad. Kõigest sellest see kursus ongi. Lisaks toetav grupp, kus oma kogemusi jagada. 

Kui see Sind kõnetab, hoia silm mu kodulehel peal! http://grethe.ee/argimaagia/

Ja alati oled oodatud endast e-kirjaga märku andma – gretheroom@gmail.com

Armastusega,

Grethe

4 Comments

  1. Agnes detsember 12, 2019

    Tõeliselt inspireeriv lugu

  2. Ennike detsember 12, 2019

    Edu Tillu kohvikule 🙂 Kes palju teeb, see palju jõuab – ehe näide elust, et tegutsedes tuleb edu.

  3. Anne detsember 12, 2019

    Ütled Tillu kohvik ja mõtled Viljandi Folgi öös sooja mustikasaiakese söömist…

Leave a Reply

© 2020 Grethe Rõõm

Theme by Anders Norén