Grethe Rõõm

armastuse fotograaf

juurte jootmine


Eile tähistati isadepäeva. Meil olid ka issile kingitused ja laste tehtud küpsisetort – ta on väga vägev isa. Ja eile oli imeline päev. Ja ometi armastan ma seda teadmist, et iga päev on väärt olema isadepäev ja emadepäev ja lastepäev. Armastuse päev. 

Käisime sel suvel perega Saaremaal. Rentisime ühe armsa majakese, et koos olla. Juhtumisi külakeses, kus kunagi elas mu isa. Juhtumisi on see majake üsna täpselt sama koha peal, kus ta elas. 

Kõndisin ühel õhtul mööda küla. Nii ilus oli, et natuke hakkas valus – sammaldunud kiviaiad, tee kohal lookas sarapuud. Kaugusesse kaduvad põllud. Imeliselt korras majapidamised. Õrnalt tibutas vihma. 

Ma ei mäleta oma isast suurt midagi. Ta pole mu kasvamisest osa saanud. Paar aastat enne oma surma helistas ta mu sünnipäeval ja ütles, et ta oleks tahtnud teisiti. Aga ei osanud. 

Kõndisin mööda küla, kus temagi kunagi käis. 

Mõni aasta tagasi andsin talle andeks. Südamest. Ja endale ka. 

Järgmisel päeval ta suri. 

Kõndisin mööda küla ja taipasin, kui väga ma armastan. Elu. 

Me puhkuse keskel läksime perega surnuaeda. Kudjapel puhkavad mu esivanemad – Mamma ja Vaasa, nende vanemad, ja nende vanemad. Otsisime üles kõik lähedaste hauad. 

Korraga nõksatas Kirke seisma ja ütles: “Nüüd ma saan aru, kus on mu juured!”

Tean, et juhuseid pole olemas. Mu Mamma ja Vaasa puhkavad kõrvuti. Ja nende jalge otsas on mu isapoolse vanaisa haud. Ja sealt üle teeraja – puhkab mu isa. 

See oli mu selle suve kõige raskem, ja ometi kõige ilusam nädal. Jootsin oma juuri, sest tunnen järjest rohkem, kui oluline see on. 

Next Post

Previous Post

Leave a Reply

© 2019 Grethe Rõõm

Theme by Anders Norén