Sattusin eelmisel aastal Tartus Start Up Dayl kuulama Sandra Vabarna esinemist. Olin täiega lummatud ta elususest ja suhtumisest, ja muidugi hakkasin ta toimetamisi jälgima Instagramis. Ning kui Taavi ostis meile Värskasse Trad.Attacki kontserdile piletid ning sellest kujunes me eelmise aasta kõige ägedam kontserdielamus, olin müüdud:) Mulle meeldivad kirega tehtud asjad, ja nende muusika seda on. Nende olemine ka. Ja Insta ka. Ja vaat seal hõikas Sandra kunagi välja, et teeb 100 päeva väljakutse. Kõnnib iga päev portsu maad ja harjutab pilli ja loeb, ja väldib suhkrut ning valget jahu ja miskit oli kindlasti veel. Tol korral oli parasjagu muid asju päevakorral, ja nii ma mõtlesin, et ehk kunagi hiljem. Ja kui siis see jälle meelde tuli, mõtlesin, et jaa, aga küllap kunagi hiljem 🙂

Koorisin just hetk tagasi köögis õuna ja järsku jõudis kohale – kohe nüüd ja praegu ja iga hetk. Praegu on täiesti kõige parem aeg. Elada ja teha kõiki neid asju, mida nii väga teha tahan. Elada õnnelikke päevi.

Muidugi tahaks nüüd hullult tekitada nimekirja kõigist neist asjadest, mis ühe mu päeva veelgi rohkem õnnelikuks teeb. Ja siis sättida need kõik kalendrisse, et küllap on millalgi hiljem selleks aega. Aga otsustasin, et ei.

Võtsin hoopis kätte ja tegin oma blogilehe lahti. Kirjutamine on üks neist, mis mind õnnelikuks teeb. Ja ma suudan selle kogu aeg lükata kuhugi … edasi. Sest tegelikult on ju umbes mustmiljon vähemat ja suuremat tegemist, mis täiesti vaevata täidab ära ühe elutäie päevi. Ja kui parasjagu pole selle kirjutamise jaoks muud vajadust, kui tunda end veidi mõnusamalt, veidi rohkem õnnelikumalt – siis on hirmus lihtne mõelda, et alustan, jaa, … homme. Sest tegelikult kõik need mustmiljon tegemist on ka kõik … elu. Ja ma olen ju kirjutanud küll ja veel ja üksvahe tundus, et see on ennast nii ammendanud.

Ringiga tagasi jõuan ma niikuinii, kui ka jooksen.. See on rida me Sandra ühest armsast laulust, ja no nii täpselt kümnesse.. Nagu kõik ta laulutekstid. Ta on mu pisike majakas. Lihtsalt võtab kätte ja teeb ja loob. Nutab vahel ja masendub õrnalt, et pekki küll, midagi ei tule välja, ja tavaliselt juhtub siis see, et välja tuleb midagi imelist. Puudutavat.

Märkan, et tunnen vahel sellest puudust. Sellest kergusest lubada oma emotsioonil lihtsalt olla nähtav. Ja põhjus, miks ma seda olen märkama hakanud? Ja kõiki neid muid asju enda juures? Sügis-talvel oli meie kandis väga äge kursus, kuhu läksid kohale nagu laps mänguasjapoodi – iial ei teadnud täpselt, mida imelist seal riiulitel leida võib, aga iga kord oli täpselt kümnesse – Iida-Leena Alliku Imedekursus

On üliäge hakata märkama kõike seda imelist, mida üks eluke sisaldab. Külmand maa ja kärnas kärsa tüüp pole ma kunagi olnud, aga ka oma optimistlikkuse ja rõõmuga suudan vahel tekitada endale täiesti ulmelised seisud. Mu armas klassiõde Kata ütles kunagi, et armastab ennast visata tundmatus kohas vette ja vaadata siis, mis ujumisstiiliga sealt pääseb. Meil on vist sama tähtede seis olnud sündimisel, sest ikka juhtub nii, et leian end olukorrast, kus üks hingeke tavapäraselt küll olla ei saaks.

Muidugi, taipasin täna, et suurt ja olulist rolli ses mängib doseerimine. Kui mulle ikka midagi vägaväga meeldib, siis olgu seda … külluslikult! Ja et mulle meeldib elu, siis ongi seda … külluslikult:) Asi, millega ma üha ragistan, on tasakaal. Lihtne oleks nii, et doosid on paigas – törtsuke seda ja törtsuke teist. Aga kui on kirg ja siis võta seda törtsuke … no ma ei tea, kuidagi ei passi ühte.

Ühesõnaga, otsustasin täna (mul tegelikult tuleb meelde, et seda on vist varem ka juhtunud. Ja ongi hea, sest kordamine on tark värk!), et elu on nautimiseks. Ja et ma valin igasse oma päeva (ka) neid asju, mis mind (veelgi rohkem) õnnelikuks teevad. Veel mõni aeg tagasi oleks hakanud mu aju seda lauset kirjutades kärssama. Sest nelja lapse ema, abikaasa ja töötaja ja tütre ja õe jnejne jaoks (kes ma juhtumisi olen, koondnimetusega Grethe) on siin sügav vastuolu. Enne olgu kõik muu tehtud ja siis, kui veel veidi jaksad, naudi ehk vast natuke! Eksole! Tuhkatriinuga juba oli nii ja need mõned sajandid, mis meil temaga vahet – ega siis miski selle napi ajaga muutu!

Aga.

Sellest olen ma (lõpuks) aru saanud, et kui enda tass on täis, siis jagub sealt ka teistele. Lennukis paned hapnikumaski pähe … kõigepealt iseendale, siis jaksad aidata ka teisi. Nii on.

Kuluski napid 41 aastat ainult, et seda mõista. Pikad juhtmed. Või väga hea õppimisvõime – kui ikka nii on kombeks, siis võtan kõik kombed omaks. Murdmata pead, kas see ikka on see, mida ma oma ellu tahan.

Hah, täna on ikka täiega elamise päev.

xoxo

Grethe

PS. Selle suvise pildi siin postituse ülalotsas tegi armas Ruth Mändma.

PPS. Paar ägedat pilti sellest me suvisest pildistamisest on meil nüüd magamistoas puidupiltidena seinal. Eesti Vabariigi sajanda tähtpäeva ja me pere auks. Niiviisi:

puidupildid, nordic photoblocks