Täiesti etteplaneerimatult juhtus nii, et esimese advendi hommikul oli meil jupike aega, et hakata peenraid tegema. See kõlab nii napakalt, et endal on ka naljakas seda kirja panna 😀 , aga ma lihtsalt olen täiesti vaimustuses permapeenardest ja talv on kõige õigem aeg hakata peenramajandusele mõtlema. Palun väga – kevadel saavad siin L-tähe kujulises peenras kasvama herned ja salat ja till ja suure tõenäosusega midagi veel.

Praegu aga sättis Taavi peenrale servadeks vanad palgid, otsa leidsime lahedalt suure kivi, põhja panime mõned vanad linad, mis on oma aja ära elanud (et kevadel rohi hooga kohe läbi ei kasvaks), ja sinna peale veidi heina. Ning kogu me majapidamise komposteerimisele kuuluv kraam rändab nüüd sinna peenrasse. Vahele saab veidi ponisõnnikut ja õlgi või heina ning kevadeks on kena, rammus peenar valmis!

Põhjus, miks ma sellest aiandusviisist nii vaimustuses olen, on see, et olen ühes sellises imede aias käinud. Näinud seda kirge, millega Triinu (kes on juhtumisi Taavi õde, imeäge naine!) oma aias Külaorus toimetab, ja olen lummatud. Kirg on see, mis mind alati paelub! Ja see teadmine muidugi ka, et permapeenar on üks imeäge peenar, kus kasvavad kõrvuti koos teineteist toetavad kultuurid, ning sellise peenramajanduse kõige suurem pluss on, et aednikul on aega kõike seda imelist ka nautida.

Triinu käis ükspäev meil külas. Palusin tal aidata kaasa mõelda, et kuidas võiks hakata endale aeda rajama ja ta aitas. Esimese asjana soovitas läbi mõelda, kus me tavaliselt liigume. Ja peenrad võiksid olla nende igapäevaste käiguteede lähedal. Ma olen ikka oma peenramajanduse sättinud kenasti majast eemale, no et saaks jalutada, ja tulemus on see, et hiljemalt juuni teiseks pooleks on mu peenrad imeliselt lopsakad. Lopsakad kahjuks maltsast, mitte sinna külvatud värgist.

Nii et tulevad permapeenrad. See on otsustatud! Kohad valisime ka välja ja nüüd on vaja lihtsalt komposti toota. Sellega saab me pere suurepäraselt hakkama. Ponid panustavad pabulatega ka, ja kevadel läeb pidu lahti!

Käisin suve teises otsas Triinu aias külas. NG Eesti palus oma “Elu kahe maailma piiril” lugudeseeria ühe loo jaoks fotosid.

Nautisin neid pildistamisi väga. Sest kõigi nende tegemistes, kelle sinna pildilukku valisime, on näha kirge! Seda kirge, mis nakkab!

Vaata ja ütle, kas ei tule isu sõrmed mulda torgata?

fotograaf grethe rõõm

Triinu kasvatab aiakraami oma superhäid roogi tegeva toitlustusfirma jaoks, mida nad Kadriga (kes on ka Taavi õde, ja ka imeäge naine!) kahasse veavad. Neid leiab FB-st: https://www.facebook.com/Vorumaamaitsed/

Nii Triinu kui Kadri on uurinud toidutraditsioone, kasutavad oma roogades võimalikult palju kohapeal kasvanud saadusi ning maitsed – need on überhead! Suvel soovitan soojalt käia nende Küünirestos, mis vähemalt Vastseliina laada ja Avatud talude päeva ajal on Külaorus avatud. Vegantoidu võnked ja väga tšill olemine. Sööd ja tunned, et elu on niiii mõnus.

Selle imede aia pildilooga saab lahti lükatud üks uus teerada mu blogis. Kirg elu vastu on see, mis mind väga kõnetab. Ja “Kirest kantud” rubriigis hakkavad ilmuma lood kirega tegutsejatest. Ma olen nii täiega tänulik ajakirjale Eesti Naine, kuhu sel aastal kolumneid kirjutasin. Sest tänu sellele, et võtsin täpselt aasta tagasi nende pakkumise vastu, sain (taas kord) aru, et kirjutamine ON minu teema.