Kuressaare linnal on sünnipäev ja seepärast kutsus nende lasteraamatukogu mind külla – lastele rääkima, kuidas üks kirjanik, kelle südames on Kuressaarel oma armas koht, elab. Ja kuigi ma algul vaatasin, et üühh, siit Rõugest on Kuressaarde ikka jubepalju maad, siis ühel kenal päikesega päeval ütlesin oma “Jah!”-sõna ning nii juhtuski, et pühapäeva hommikul pakkisime natuke riideid kohvrisse ja sättisime autonina Saaremaa poole. Mõni hetk hiljem nohises mu armas duo tagaistmel mõnuga:
2017-05-09_0009.jpg

Kui sa oled oma elukese jooksul omajagu kordi Võru- ja Saaremaa vahet sõitnud, siis tead ilma maakaarti vaatamatagi, et neid autosõidutunde mahub sinna omajagu. Kui jutti sõita, siis pole hirmugi, et ühel hetkel ei mõtleks õudusega, et viis tundi on sõidetud ja Kuresaarde on ikka veel tükk maad! Aga me ei sõitnud jutti! Olen mitu puhku mõelnud, et teele jagub nii palju ägedaid kohti, mida võiks vaikselt avastama hakata.
Ehk et esimene peatus: Helme koopad!

2017-05-09_0004.jpg
Need jõudsid nii ruttu kätte, et Nöpsid ei jõudnud veel undki täis magada.

Ah, ja seal Helmes on nii äge! Minge ka! Parkige auto sinna Mulgi naise valvatavasse parklasse ja jalutage alustuseks selle allika juurde, mis põsed pehmeks ja näo klaariks teeb. Pesime oma palged seal puhtaks (ja Anni märkis pärast, et oleks võinud veidi hoolsamalt pesta – ta üks põsk sai küll pehmeks, aga teine oleks tahtnud natuke rohkem vett 😀

2017-05-09_0002.jpg
Siis turnige mäest üles, jalutage varemete vahelt läbi ja vudige mäest alla – oletegi koobaste juures! Lugesime infotahvlilt, et seal võib nahkhiiri kohata, ja Nöpside kindel otsus oli – kui on nahkhiired, on seal ka vampiirid! Koopasuust söandasime seega sisse astuda täpselt kolm sammu. Või kaks ja pool.

Arstiallikas on taas kord pisikese jalutuskäigu kaugusel – sealne vesi pidavat aitama seitsme tõve vastu. See küll on kahjuks jäänud täpsustamata, mis need seitse tõbe on, aga Kirke on kindel, et köhast ja nohust saab seda vett juues priiks!

Natuke maad hiljem eksisime veidi ära. Ja kui me nõksukese aja pärast auto (õnneks!) üles leidsime, oli selge, et seiklused teevad ühe pika autosõidu väga palju mõnusamaks.

Paar jäätist ja tunnike sõitu ning olimegi Tihemetsas.

2017-05-09_0003.jpg
Mu lapsepõlve üks kentsakamaid laule oli Tihemetsa Tiinast. Käisime nüüd vaatamas, kas ta ikka elab Tihemetsas. Sealne mõisapark ning -hoone on väga ilusasti korda tehtud, aga Tiinat, teda me ei kohanud. Ehk mõni teine kord trehvab!

Koos Nöpsidega on võrratu seigelda. Nad küsivad ja jutustavad ja arutlevad nii mõnuga, et ah! Ja hoopis teistel teemadel, kui kodus! Sest kodus on kõigil igasugu toimetused, aga autos – seal oled ninapidi koos. Olen mitu puhku mõelnud, et nende pikkade autosõitude lisaboonus on, et lastele saab rääkida, et peale veetsee on olemas ka puutseed. Kui ikka tuleb pissihäda, siis tuleb auto teeservas kinni pidada, ja puu taha pissile minna. Ning kui mõni auto juhtub mööda sõitma, on nalja kui palju!

Sõitsime natuke veel, üürgasime laulda: Kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö, ja juba olimegi sadamas. Et näha, kuidas praam kai juurest minema manööverdab ja suuna Saaremaale võtab. Ja seegi oli tore, nii saime sadamat vaadata ja Saaremaa üle arutleda. Ja järgmine praam tuli tegelikult nii kiiresti!

Saaremaa on nende (ja minu ka) mälus me Mamma kodu. Seepärast on sinna minek alati selline heldimuseseguselt armas. Juba praami peal hakkab tulema see “Saaremaa-tunne” – tuuline ja avar.

2017-05-09_0005.jpg

Esimesena käisime me tädi Upree juurest läbi. Ta on me Mamma õde, 85aastane ja ulmeliselt vitaalne naine. Tegi meile tervituseks naadi-nõgese pannkooke ja märkis siis, et niipea, kui ta nägi kuulutust, et tulen Kuressaarde, helistas ta läbi suure jao me sugulasi, et nad ikka õigel päeval õiges kohas oleks 😀 Nii armsalt tegus saab olla tõesti ainult tema!

2017-05-09_0008.jpg

Siis ei pidanud Nöpsid enam ühtki sõidutundi ootama, sest GoSpa oli napilt paari kilomeetri kaugusel. Sättisime end tuppa, tõmbasime hommikumantlid selga ja läksime … ujuma!

2017-05-09_0006.jpg
Kui ma algul mõtlesin, et see tähendab ehk tüünelt ühest saunast teise kulgemist ja hooti vees rõnga ning kätukatega siputavaile lapsukestele viipamist, siis tegelikkus oli teine. Anni otsustas, et tema hakkab nüüd ujumist õppima. Ja ta on väga järjekindel. “Emme, mine natuke kaugemale!” viipas ta üha käega ja hakkas siis mu poole sumama. See teda ei heidutanud, et ta vajus iga jumala kord vee alla. Järjekindlust kroonis ka edu – tund hiljem suutis ta juba kolm tõmmet vee peal ka püsida!
Siis tellisime endale portsu friikaid ja kõrvitsasuppi ja tundsime end kui kuninga kassid – nii mõnus oli!
Hommikul ujusime veel natuke ja siis oligi aeg raamatukokku minna!

Kui te pole Kuressaare raamatukogus käinud, siis – tasub minna! Valge ja avar ning lasteraamatukogu on küll iga pisikese lugeja unistus! Seal töötab armas Maiu, me Saaremaa-sõidu algataja – ta helistas ikka päris mitu korda, et kuule, pole see maa miskit niii hullult pikk, tule ikka:)! Ja nii tore, et ta seda tegi!

Raamatukoguga ühe katuse all on ka kultuurikeskus. Selle saali mind oodatigi. Esimesena olid kohal me tädi Upree ja mu vanaisa Vaasa õde tädi Ermi. See oli nii armas, et mul olid lihtsalt pisarad kurgus:)


Ja siis tuli viis klassitäit lapsi. Uudishimulikke, muhedalt vahvaid lapsi! Veel enne seda, kui rääkima sain hakata, küsis üks naksakas poiss esireast, et kuule, kui vana sa ka oled?
Küsisin vastu, et mis sa arvad?
“20!”

Juhhei, mu päev oli tehtud 😀

2017-05-09_0007.jpg
Et olen lõpetanud Kuressaare Gümnaasiumi, siis tegime mu kodukooli lastega ka koos pilti. Ja kallistasime! Palju!
Rääkisime, mis teeb ühe inimese õnnelikuks ja mis värk selle kirjanikuks olemisega on – ja lapsed arutlesid nii ägedalt kaasa! Õhtul kirjutas mitu head Saaremaa-sõpra, et lapsed tulid koolist ja ütlesid, et nii mõnus kohtumine oli! Nii rõõm! Aitäh!

Siis käisime armsate sugulastega Vanalinna kohvikus
2017-05-09_0011.jpg
ostsime lilled ja läksime oma Saare-Mamma ja Vaasa juurde.

2017-05-09_0010.jpg
Nägin me Mammat ööl enne Saaremaale minekut unes. Ja teadsin, et me reis saab olema hoitud. Viisime Nöpsidega neile kollaseid lilli – päikest ja soojust. Ja ütlesime neile, et nad on me südame sees. Alati. Me reisi ainumad piisad vihma sabisesid autoklaasile täpselt siis, kui Anni küsis, et emme, millal me Saare-Mamma uuesti siia me juurde tuleb.

Siis oli aeg tädi Upree koju viia ning olin juba autonina keeramas kodu poole, kui järsku tuli nii tugev tunne, et läen ja ütlen tere tädi Estrile ka!

Ester on mu hoidjatädi Dessu õde. Dessu oli üks ilmatuarmas hing – ma polnud veel aastanegi, kui mind tema juurde hoida viidi, sest ema pidi minema tööle. Ja ta hoidis mind nii, et mõtlen temale väga sageli. Suure armastusega. Me kallistasime väga palju – iga kord, kui kohtusime, ütles ta ikka, et tule, purume ka natuke! Purumine ongi kallistamine:) Dessu suri siis, kui ootasin me Emilit, 2003. aastal, ja ta on maetud Valjala surnuaiale. Ester aga elab Kuressaares Pärna tänaval ning käib 87. aastat. Ta rääkis parasjagu telefoniga, kui talle üle ukse “Tere!” hõikasin. Uudistas siis natuke ja ütles, et kuule, sina pead küll Grethe olema! Nii rõõmus oli ta! Ja ma ka!
Ja siis läksingi oma Dessu juurde. Me Nöpsid magasid Valjalga jõudes autos, nii sain lilled istutatud ja kõik oma jutud Dessuga räägitud.

Sadamas nägime (juba traditsiooniliselt) praami peput ja saime tegelikult mõnikümmend minutit hiljem teada ka, miks. Sest nii saime uue praamiga sõita!

2017-05-09_0012.jpg
Hoolimata ulmeliselt tugevast tuulest oli see sõit mõnus! Ja praam Piret vägev!
Ja tagasisõit kasvatas me repertuaari oluliselt! Kui kõik need teada-tuntud laulud said läbi lauldud, siis õppisime natuke Saaremaa valssi, ja umbes sajal erineval moel lauluma: Kui sul tuju hea, siis … Kui käteplaksud ja sõrmenipsud saavad otsa, siis tasub proovida, mida lapsed välja pakuvad. Me Nöpsid lähenesid väga loominguliselt – alates suuga puristamisest ja lõpetades jalatõstetega 😀
Südaööst oli üks tund puudu, kui me koju jõudsime. Mõnus oli!