Meil sadas täna öösel detsembrikuu tervituseks paks lumi maha. Kerisin ennast teki seest välja, panin dressid selga, talvesaapad jalga ja läksin. Tuiskas, lund keerutas ja nii võrratult elus tunne tekkis. Õnnelik tunne.

Olen lugenud umbes mustmiljonit raamatut elu ja õnne kohta. Mida muud me siin ilmas teeme, kui elame ja otsime õnne, eks. Lisaks raamatutele olen käinud erinevatel kursustel. Põnevatel, harivatel, avardavatel. Ja ikka on mul olnud tunne, et ei-ei, sellest ei piisa, midagi peab olema veel. Midagi, mille nimel peab hullult pingutama. No ninast vere välja või nii. Sest kõik hea on ju keeruline, raskesti kättesaadav.

Kuni ühel hetkel laksas lihtsalt nagu haamriga lagipähe teadmine.

E L A.

N A U D I.

P R A E G U.

See võis olla tol päeval suve lõpul, kui mulle tundus, et terve maailmatäis asju on mu kukil ja kõigi nendega tuleb kohe tegelda. Sest kui ma seda kohe ei tee, läheb lihtsalt maailm hukka.

Nelja lapsega pere emaks olemine pluss pildistamised pluss me puidupildifirma arendamine tähendab päevi, kus tegemiste nimekiri on pikk umbes kilomeetrijagu. Vahel tähendab see päevi, kus ei jõua lõunat süüa. See on see iseendale tööandjaks olemise rõõm, et ülemus on karmivõitu, kui asi puudutab tööd.

Ja vahel tähendab see päevi, kus saan perele kolm korda päevas sooja söögi teha, oma punases tugitoolis istudes sokki kududa ja ahjus põlevaid puid vaadata.

Ja kui see kogu värk on tasakaalus, siis on megahästi.

Ainuke aga on, et suurem jagu ajast see nii pole. Pere toimetab oma rütmis. Pildistamistel on oma dünaamika, puidupiltidel oma. Pluss ma ise.

Ja vist siis laksaski. Et om nigu om. Ja ma saan igal hetkel valida, kas see (elu) tekitab minus stressi või see lihtsalt on nii. Ja on minu enda asi, kuidas ma selle „om nigu om”-iga hakkama saan. Kas stressates või nautides.

Eelistan täiega seda viimast varianti. Selle nautimise jaoks on kõige olulisem märgata enda rütmi. Ja sobitada need teised rütmid minu omaga klappima.

Aamen, eksole. Ja teoorias ilus nagu roosamanna.

Mul oli aastaid teadmine, et elust rõõmu tundmine tuleb välja teenida. Kui selles vallas antaks tiitleid, siis aitäh, maailmameistritiitel on minu.

Ehk et näiteks, tahaks minna kinno. Ja mis hakkab tööle minu peanupukeses?

Palun väga, muidugi!

Aga enne aeda istuta 40 roosi sa!

Kuni suureks saavad need,

luuaga tee puhtaks teed.

Kui ei viida pikalt aega,

kõik, mis kästud, ära teed,

siis võid lossiaknast kaeda,

kuidas pidu keerleb sees!

Pekki, eksole.

Ja niimegaväga lihtne on võtta kõik need asjad, mis on vaja teha. Need ära teha, siis natuke ennast haletseda, ja võtta otsast järgmised asjad, mis on vaja ära teha. Surud hambad risti ja teed. Sest see nimekiri neist asjadest, mis nõuavad tegelemist, on nagu kolme peaga lohe – lööd ühe maha, kasvab mitu tükki asemele. Otsi majast üles must pesu. Viska pessu. Vasta meilidele. Mustad nõud masinasse. Lase kass välja. Pühi põrand ära. Lase kass sisse. Jeah, koer tahab ka välja. Söök sai valmis. Võta masinast puhtad nõud. Söödagu! Otsi üles mustad nõud. Töö tähtaeg on homme! Vii lapsed trenni. Too nad koju. Ära kedagi maha unusta. Käi poes. Jne jne jne. Ja kui see kõik on tehtud, siis võid ennast natuke ka õnnelikuna tunda. Nii jao pärast.

Novot. Ühel sellisel päeval saabuski see teadmine. Et mitte keegi teine ei saa mind teha õnnelikuks. Ikka ma ise. Ja mitte keegi teine ei saa mulle öelda, kuidas see täpselt käib, sest mitte keegi pole mina. See õnnevärk tuleb endal välja nuputada.

Ja sealt maalt õpin üha ennast kuulama. Ja see on olnud nii lihtne, et mõistus natuke tõrgub uskumast, et nii lihtne ongi? Et lihtsalt kuulan ennast, jah? No ja vahel mul see mõistus tõrgubki. Ja siis ongi kõik väga keeruline 😀 Siis võtan ma lihtsalt aja maha, hingan mõned korrad …(hingamisest tahan mõni teine kord täitsa pikalt ja eraldi rääkida, see on nii äge teema!)

Mu jaoks tundub töötavat paar nippi.

Esiteks see, et kui pikkida kõigi toimetuste vahele neid asju, mis mind täiega rõõmsaks ja õnnelikuks teevad, on kogu ülejäänud värk selle rõõmu- ja õnnetundega kaetud nii, et tegelikult ei ole vahet, mida teen. Kõik on äge.

Käin igal hommikul kepikõndimas. Enamasti tööpäeviti, vahel nädalavahetustel ka. Kui hommikul ei jõua, vaatan päeval selle tunnikese. Nii hea on lasta ajul puhata ja kõndida oma tuttavat neljakilomeetrist teejupikest. Vahel veab Taavi mind mõnele matkarajale kaasa, ja see on hoopis midagi muud. Seiklus ja põnevus. Aga sellelt igapäevaselt kõnniringilt ootan lihtsalt endaga olemist ja kõndimise nautimist.

Hakkasin õppima akordionimängu. Ja see on nii vaimustavalt lahe! Saan iga kord natuke enda üle naerda, kui akordioni kätte võtan, sest olen terve elu mõelnud, et akordion on täiesti ebaseksikas pill. Ja nüüd ma siin olen, õnnelik selle üle, et suudan kaks lugu juba mängida nii, et aju ei satu lühisesse, kui peab panema kaks kätt erinevaid liigutusi tegema.

Lastega mängimine. See oli mu jaoks ka jube pikalt asi, mida sai teha siis, kui kõik „vajalikud” asjad on tehtud.

Söögitegu. Ma lausa naudin seda, kui saan ise süüa teha. Armastan erinevaid kokaraamatuid, ja eriti äge on, kui saab midagi põnevat katsetada. Mitte et see lastele alati niiväga meeldiks, võõrad maitsed neile eriti ei istu. Täna Anni põrkus lauast eemale, kui nägi, et lõunasöögiks on risoto. Kurjustas natuke ja siis soostus ühe ampsu võtma. Ja seejärel sõi taldrikutäie õnnelikult ära 🙂

Ja me nunnud ponid Sille ja Merri, koer Uba ja kass Tuustu ja merisead Rosanna ja Maias, ja kõik need kanad ja natuke loll kukk. Ühesõnaga, kõik me loomadekamp siin Vahtra talus. Paitad natuke ponisid ja tunned, kuidas õnnemolekulid kukuvad poolduma.

Ja et see õnne valem ikka valem oleks, siis on ses ka oma muutuja – kindel on see, et kõik muutub kogu aeg. Iga päev on erinev. Kas pole mitte äge!

Aga et igas valemis on alati midagi ka raudkindlat, siis mu õnne valemis on selleks mu pere. Sadagu lund või vihma või paistku päike, nendel on mu õnnes megavägasuur osa.