Grethe Rõõm

armastuse fotograaf

Palun aeglasemat sõitu!?


Vahel võtab see elukarussell siin sellise hoo üles, et tahaks hüüda – oot, stoppppp! Ma tahan aeglasemat sõitu! 


Aegu mõtlesin, et see on seotud sellega, kui palju ma tööd teen. Ja et ettevõtjana ise endale tööd andes teengi palju tööd, tähendas see mu jaoks, et unistus aeglase(ma)st elust võibki jääda unistuseks. Üksiti tähendas see sellist nokk-kinni-saba-lahti olukorda – kui töötan, pole mind pere jaoks olemas. Kui olen perega, kes siis tööd teeb? Ükskõik, mida teed, ikka ketrab kuklas vaikne näägutav hääl, et jajaa, pildistad siin ja naudid, aga su oma lapsed – peavad endale ise söögi tegema ja asjad enda järelt ära panema ja üldse – vaesekesed, mis ema neil on! 


Kuniks taipasin, et see pole üldse töötamisega seotud! 


Võti on hoopis selles, kui palju ma oma päevades kohal olen. Kui palju märkan neid tillukesi hetki, mis tegelikult moodustavadki kokku tänase päeva. Üks asi on see, kui pärast triikimist ütled endale kõva häälega – tõmbasin juhtme seinast välja (et vältida olukorda, kus kihutad koju tagasi, sest järsku jäi triikraud seina!), aga hoopis teine on see, kui märkad kõike seda, mida parasjagu teed. Kui elan oma päevi ilma autopiloodita. Kui ma märkan ennast.

 
Huh, KUI trikikas see algul on! Muidugi, see ongi üdini inimlik ja vahel ka vajalik, et meil on harjumused, need turvalised ja omad kiiksud, et kuidas asjad peavad käima. A suht jama on, kui mu harjumus juua hommikul kohe pärast ärkamist kõigi nende muude hommikutoimetuste (pudrud ja patsid ja kooliriided ja -kotid ja minekukallid) kõrvale suur tass kohvi, tekitab kehva olemise. 


Ja kui ma seda märkan, on mul valida, kas jätkan nii (sest neil aegadel, kui ma kohvi joon, olen seda alati hommikul esimese asjana teinud!) või proovin midagi muud. Näiteks naudin kohvi siis, kui hommikupuder söödud, kõik on kooli saadetud, ponidele hein viidud, kanad oma terad saanud ja Nunnuga ka jalutamas käidud. Ehe argimaagia. Nõuab vaid märkamist ja siis selle valimist, mis teeb minus hea tunde. 


Muidugi, nii mugav on silmad kinni pigistada ja siis kihutada. Täiesti naljakas ongi see, et kuigi tean ja olen seda aastaid üha harjutanud, on ikka päevi, kus kiirus lihtsalt võtab juhtimise üle. Ja need on totaalselt kaoses päevad – asjad ei suju, kõik ajab turtsuma, söök keeb üle ja nii edasi ja edasi. Ja siis vajud õhtul voodisse ja mõtled, et jumal tänatud, et see hull päev läbi sai!  Kui tähelepanu hajub ja lubad endal kiiruse järel lohiseda, siis nii ongi. Ent kui võtad oma päeva juhtimise enda kätte, hakkad ennast oma päevas märkama, hakkab sündima imesid. 


Argimaagia rokib ikka täiega! Nii et, mu armsad argimaagia võlurid, mida te täna oma päeva võlute? 

Next Post

Previous Post

2 Comments

  1. Merje november 6, 2019

    Oi kui tuttav tunne see hommikune ralli on.Ônneks on minu tegelased juba nii suured ,et saavad ise hakkama.Aga see tunne kui saad oma kohvi ja vôikuga lôpuks diivanile maanduda ja siis tabad silmanurgast meie Suli üdini armast pilku,mitte minul vaid minu vôiku peal siis vôtab muigama küll.Ja kuna minu kallis ema avaldas soovi soojade sokkide osas .Siis tuleb ju teha ilusad ja soojad(vahel kirun ni kes käskis nii keerulise mustri vôtta)aga tulemus on seda väärt❤️

    • Grethe Rõõm november 6, 2019 — Post Author

      See hommikusest trallist võitjana väljatulek – täiega hää tunne, onju 😀 Ja te Suliga tahaks trehvata, võtame millalgi ühe jalutustiiru plaani, eks!

Leave a Reply

© 2019 Grethe Rõõm

Theme by Anders Norén