Grethe Rõõm

armastuse fotograaf

raamatuaasta

Üks eakas, aga ikka armas pilt sellest ajast, kui me Kirks alles õppis lugema. Pusis ja pusis ühe lause kallal ja teatas siis uhkelt, et Tuhkatriinu sittus kolde ette.
Niiviisi terve perega korraga naerma pahvatada on ülilõbus.
Pärast selgus, et Tuhkatriinu siiski istus. 😁


Pole mingi saladus, et mulle meeldivad head raamatud. Lõppevasse aastasse sattus neid vaimustavalt palju. Suurtele kirjutatud raamatuid, aga ka mitu väga puudutavat lasteraamatut. 

Ükspäev küsis üks armas hing, et Grethe, miks sa loed lasteraamatuid? Ja ma ei osanudki hooga öelda, et need on mu jaoks nagu õhk. Miski, mis on nii vajalik, et ilma ei oska ega taha ega saa. 

A seda ütlesin küll, et armastan lasteraamatuid puhtalt selle elamise lusti pärast, mis neis on. Mulle niiväga meeldib, kui loed ja tunned, kuidas sõrme- või varbaotsad hakkavad mõnust surisema, sest see lihtsalt on nii hea lugu!   

Head lood on mu kirg. Ühe mu tänavuse suure lemmiku puhul on kirjanik võtnud oma rahvajutud ja kirjutanud need kokku nii ägedalt, et lugesin raamatu hooga läbi, siis pilgutasin mõned korrad imestunult silmi, et oot, vau, mis see nüüd siis oli, ja siis lugesin uuesti 😀 

Siis googeldasin autorit, et kas tal on eesti keeles veel midagi. Üks raamat on, ja see on mul enda raamatukogus ka olemas. Mäletan, et ostsin selle “Tema majesteedi lohe” ja toona ei kõnetanud see mind üldse. Nüüd, väga hea lugemiselamuse tuules aga meeldis! 

Ameerikas elav poolatar on vägev jutuvestja. Igatsus oma juurte ja rahva järele tuksub kuskil sügaval nähtavasti jõuliselt, sest lugu, mida ta oma raamatus räägib, viib endaga kaasa. Muinasjutuline, mitmekihiline, väga hästi jutustatud ja põnev. Mu tänavuse aasta üks lemmikraamatuid on Naomi Noviku “Välja juuritud”

Et me raamaturiiulid on väga pungil täis, siis viimasel ajal ostan ainult neid raamatuid, mis kõnetavad. Selle “Välja juuritud” tellisin kohe pärast läbilugemist me enda raamatukokku ka. Ja ma olen seda vist juba küll korda kolm lugenud:) 

Nagu ka Maria Parri “Vilgukivioru Tonje” ja “Vahvlist südamed”. Norrakast lastekirjanik on vaimukalt, suure soojuse, armastuse ning naeruga kirjutanud puudutavad lood. Lugesin ise, ja siis lugesin me väiksematele lastele õhtujutuna ette. Meeldis. Väga. Ja jälle sai me raamaturiiul kahe väga hea raamatu võrra rikkamaks. 

Mõni raamat aga tekitab juba eos, enne eesti keeles ilmumist, uudishimu. Maria Forleo “Kõik on väljamõeldav” on üks neist. Vaatasin, kuidas sellele tehti veebis korralik kampaania ja mõtlesin, et no ei. Et kui juba enne ilmumist niiviisi kiidetakse, siis see ongi üks hea promo, a nagunii sisult tühjavõitu raamat. Eelarvamused, eksole. 

A ma olen uudishimulik 😀 Ja kui see reklaam ikka üha igal pool silma hakkas, siis ühel hetkel hüppas ta raamatupoes mulle sülle ja sealt edasi mu aknalauale. Seal hoian neid raamatuid, mis parasjagu on lugemises. Sõltuvalt nädalast on see kas väga tühi või väga täis (loe: kas olen jõudnud raamatukokku või oma riiulisse raamatud ära viia või ei :D). 

Ja see on äge raamat! Kõige ehedam “‘ära-mune-vaid-hakka-tegutsema-sest-keegi-teine-seda-sinu-eest-ei-tee!” Nimeta neid eneseabiraamatuteks või milleks tahes, aga kui sul on neist abi, siis on see mu meelest hea. Kohe väga hea. 

Väga mitut sellist hoogu andvat raamatut järjepanu lugeda ei jaksa, sest need teadmised tahavad settida. Siis on hea, kui on mõni lugu, mis võtab sind endaga kaasa mõnele teisele rajale. Jälle veidike muinasjuttu ning mõnusalt haarav lastelugu. Sakslanna Valija Zinki Penelop ja tulipunane ime”. 

Naudin, kui lugu on hästi kirjutatud, sisukas ja põnev ning paneb tundma nii, et ei taha raamatut enne käest panna, kui see on läbi. Nii loen vahel poole ööni ja hommikul peavad lapsed minema kooli eelmisel päeval tehtud patsidega, sest empsil ei taha silmad lahti seista. Või siis ei seisa lapsukese silmad lahti, sest ta on ka poole ööni lugenud. Selle Penelopi-raamatuga juhtuski nii. 

Aga mõni raamat polegi nii pikk, et peaks poole ööni lugema. Puudutav on sellegpoolest. Katherine Applegate “Soovipuu” on üks neist. Lugesin, naersin ja nutsin. Lihtne, sügav ja puudutav. See on meil lastega praegu õhtujuturaamatuks. 

Naersin eile õhtul vaikselt endamisi, et raamatupidajageeni minus pole. Et sätiks aasta lõpus numbrid ritta – niimitu raamatut sai loetud. Sest täpset arvu, et mitu raamatut või lehekülge või autorit, ei oska ma paremagi tahtmise juures öelda. Väga palju.

Küll on mul tugev tundegeen – saan sättida ritta kõik need tunded, mis tänu lugudele on mu elu rikkamaks teinud. Neid on joovastavalt külluslikult. Aitäh! 

Eraldi suur aitäh FB Lugemise väljakutse grupile! Tänu kõigile armsatele, kes seal raamatumuljeid jagavad, ja armsale Tiinale, kes seda kõike veab – seda hirmugi pole, et nende raamatute hulk, mis lugemist ootvad, kahaneks.

Next Post

Previous Post

Leave a Reply

© 2020 Grethe Rõõm

Theme by Anders Norén