Kui silmad siia suvelõpuhommikusse lahti teha, pole arugi saada, et nii on meil viimaseid päevi. Sest nagu ikka, muutub elu ka nüüd. Mõtlesin, et tegelikult on mitu viisi, kuidas muutustele reageerida. Üks võimalus on nutta ühe ajastu lõppu. Teine – tervitada uusi alguseid.

Suviti pole ma sugugi esimene, kes ärkab. Magan ikka nii kaua, kui vähegi võimalik! Ja siis käin esimese asjana tiigis ujumas. Alles siis tuleb kohv mu punases tugitoolis. Kohvimasin läks katki. Sellist hetke pole olnud, et võtaks, puhastaks ära ja viiks parandusse. Otsisin presskannu välja. Selle sõel on kuhugi kadunud. Aga kohv on sellest hoolimata hea. Tiik äratab, kohv on nautimiseks. Kasvuhoonest toon mõned tomatid ka võileivateoks. Seal kasvuhoones on mul tänavu paras džungel. Plaan panna maha neli tomatit (kaks Taavi vanatädi Virve kollast lihatomatit ja kaks punast), läks vett vedama. Vist on 19 taime. Triinu saatis ja tädi Kati ja mõned otstsin siin Rõuges poe ees taimi müüvate lätlaste käest ka. Pluss füüsalid, mis ennast lustiga ise külvavad. Ja mõned tokkroosid, et mesilasi majja meelitada. Vist esimest korda elus saab me kasvuhoone saagikust mõõta ämbrites. Vedasin talvel ponide sõnniku kasvuhoonesse, eks seepärast. Pluss see imeline suvi.

Vist oli juulikuu algus, kui lapsed ütlesid, et nemad tahavad telkida. Ja mul oli tihe pildistamishooaeg. Nagu suvel ikka. See tähendab, et mitmeks ööks on trikikas kuhugi sõita. Panime telgi endale hoovi. Ja enesele üllatuseks magasime enam kui kuu telgis. Terve perega. Õhtuti käisime kas Suurjärves või oma tiigis ujumas. Selline päevalõpetusrituaal. Siis tõmbasime mütsid pähe ja magasime. Teki ja padjaga. Anni mu kaisus, Kirke issi kaisus ja suured lapsed oma telgikambris.

Nende viie telginädala jooksul nägime öösel täiskuud. Taevatähti. Linnud laulsid mõnel ööl raevukalt, teisel olid sootuks vait. Kuulasime vihma. Ja suvitajaid ning Ivo Linnat. Viimane oli muhe. Pikutad telgis ja ööbiku laksutamise sekka huikab oru teisel nõlval peol esinenud Linna, kuidas ta oli sangar seiklusfilmis. Armas.

Mõned suvitajad nii muhedad polnud. Nemad saabusid varahommikuti Ööbikuoru Pesapuu torni juurde. Autoga driftima. Torniserval kõikuma ning karjuma. Ühel varahommikul ähvardas noor meeshääl tornist alla hüpata. Teine keelas. Ma ei saanud arugi, et hoidsin tükk aega hinge kinni, enne kui nende autouks paukus ja nad minema sõitsid. Siis ahmisin tükk aega õhku. Sellest ajast hoidsin telefoni öösiti telgis.

Telefoni oli valguse jaoks ka vaja. Igal õhtul lugesime mõnest raamatust ette paar peatükki. Kirke on meil ka lugeja. Talle meeldib. Väga. Nii sageli juhtub, et ärkan ja tema on juba ninapidi raamatus. Telgis luges ta meile ette Kivirähki “Kaka ja kevadet”, siis võttis Piret Raua “Tobias ja 2B”. Pupsusime kõik teki all naerda, nii muhedad lood!

Lugemine ja raamatud on puhas endale lubamine. Nii lihtne on teha neid kõiki miljonit pisiasja, mis kogu aeg vajavad tegemist, ja jätta raamatud … kuhugi tulevikku. Käisin kord aegu tagasi tegemas intervjuud eaka rahvatantsuõpetajaga tantsupeoraamatu jaoks. Tulin sealt ära. Nutsin autos. Ja otsustasin, et elu on praegu. Ta oli terve elu kogunud käsitööajakirju, valinud sealt välja, mida pensionipõlves hakkab kuduma. Ja siis jäi ta pimedaks.

Üks nauditavamaid lugemisi sel suvel oli Naomi Noviku “Välja juuritud”. Mulle meeldis suuresti kõik – karakteriloomisoskus, süžee, legendide kasutamine. Seejärel tuli ühe soojaga Septimus Heapi sari, lõpetasin viimase raamatu täna öösel. Öösiti on hea lugeda.

Päeviti on meil omajagu lärmakas. Või õigem on öelda, et tegus. Hommikukohvist edasi lähebki päev käima. Enamasti lähen ja teen enne tööleminekut oma neljakilomeetrise kepikõnniringi. Vahel jooksen ka. Ilma liigutamata ei raatsi. See annab oma särtsu, nii lihtne on pärast olla. Kohal ja keskmes.

Siis teen perele söögi. Või on Taavi selle juba valmis teinud. Või Sassu. Või Emil. Meil teevad kõik kõiki asju. Kellel on parasjagu aega, see kokkab. Või paneb mõne asja ära. No seda viimast ilma meeldetuletuseta tegelikult väga ei juhtu. Meil nüüd on selline mäng, et kõik panevad enda võetud asja oma kohale tagasi. Riided varna või garderoobi. Taldrikud nõudepesumasinasse. Mänguasjad kasti. Õhtul loeme punktid kokku (iga ripakil asi annab ühe punkti), ja kellel on kõige rohkem punkte, see ilmselgelt preemiat ei saa.

Preemia on sel suvel jäätis. Ma pole vist terve elu jooksul nii palju jäätist söönud, kui sel suvel. Eile tundsin, et nüüd on mu mõõt täis. Rohkem ei taha. Täna on ahjukapsa isu. Lõikad kapsa õhukesteks ribadeks, paned ahjupannile, niristad veidi õli, siputad kröömike soola ja pipart, küpsetad ja naudid.

Ma ei jaga enam elamise aega töötamiseks ja muidu ajaks. Muidugi märgin kalendrisse, et mis kell ja kus ning kellega pildistame, aga  sellega on nii toredasti, et see on puhas nauding. Naudin suhtlemist, kompade ja pildistamiskohtade mõtlemist. Ja kui satub nädal, mis esmapilgul võtab silme eest kirjuks, olen õppinud suure pähkli väikesteks juppideks jagama. Üks tegemine korraga. Siis järgmine. Vahel käin ja paitan ponisid, viin neile värske vee.

Ja käin ujumas. Nunnu, me kutsikas, istub kaldal. Keerab pea viltu ja vaatab mind nagu kohtlast. Nii suurde vette nagu on meie tiik, ta küll minna ei taha. Uba, me setteriproua, seevastu elakski vees. Tahtmine on tal suur, jaksu kahjuks enam pole. Jalutamas käime õhtuti temaga väga vaikselt. Jaksab käia mõned sajad meetrid, siis keerab otsa tagasi kodu poole. Jõuab koju, räntsatab põrandale ja ohkab. Silmad on tal läinud tuhmiks, vunts halliks. Vahel magab ta nii sügavalt, et käime terve perega kuulamas, kas ta ikka hingab.

Anni nutab vahel õhtuti, igatsedes Sannut. Me dogihiiglast, kes oma kohmaka sõbralikkusega on ikka me kõigi südames. Mõtlesin kunagi, et ehk täidab kutsikas vanast sõbrast järele jäänud tühimikku. Ent igal sõbral on südames oma koht. Nunnul oma. Ubal oma. Sannul oma. Ja ma ei oska Annile öelda muud, kui et naudime seda, mis on praegu. Ja hoiame meeles seda, mis oli.

Laupäeval kolime Sassu Viljandisse. Ta hakkab kultuuriakadeemias laulmist õppima. Olen natuke jahmunud, sest üks aeg saab ootamatult otsa. Ja samas põnevil – uus on algamas. Mõistsin ükspäev, et terve ilmatäis asju, millest oleks tahtnud veel enne minekut rääkida, jääbki rääkimata. Et koorega keedetud munadele pole ilmtingimata vaja panna soola. Ja kõik need triljon muud asja. Sest kogu aeg on olnud midagi tähtsamat öelda ja tundus, et aega on niiii palju. Aga õnneks on telefon. Ja Viljandi on NII lähedal! Ja ometi ei saa ma üle tundest, et aeg läheb … ruttu.

Siis, kui me oma iga-aastast perepilti tegime ja ükski ei tulnud välja 😀