Väike Tüdruk oli jõudnud vaevalt koduuksest sisse astuda, kui ta hõikas: “Meil on homme klassiõhtu! Kõik peavad midagi väga head kaasa võtma. Emme, palun-palun, teeme Armastuse kooki!”

Armastuse kook on selle pere kõige tähtsam kook. Seda kooki tegi Väikese Tüdruku vanavanaema juba siis, kui Väikese Tüdruku emme oli väga väike. Seda kooki tehti alati siis, kui pühitseti armastust. Kui olid koos kallid inimesed. Seda tehakse nüüd ka siis, kui koos on armsad inimesed. See on ju Armastuse kook.

Väikese Tüdruku emal on siniste lilledega märkmik. See on köögikapi teisel riiulil. Seal on kirjas retsept. See päris õige retsept. Väikese Tüdruku vanavanaema ise luges selle telefonis ette ja Väikese Tüdruku emme kirjutas selle üles. Väike Tüdruk seda helistamist ei mäleta. Oma vanavanaema mäletab ta küll. “Emme, mõtle, kui hea oleks, kui me saaks Saaremammalt küsida, kas ta ise leiutas selle koogi,” pakkus Väike Tüdruk, kui oli endale põhjapõtradega põlle ette pannud ja võttis siniste lilledega märkmiku kapist välja.

Väikese Tüdruku emal oli sel õhtul väga kiire. “Kullake, teeme seda kooki ehk mõni teine kord?” pakkus ta. “Toon ruttu poest küpsiseid ja mandariine, mis sa arvad?”

Väike Tüdruk võttis ema käest kinni ja vaatas talle oma kirkhallide põhjatute silmadega otsa. “Emme, ma ei saa oma klassile viia midagi muud!”

Nii tegigi Väike Tüdruk Armastuse kooki. Esimest korda elus. Hakkis või potti sulama. Mõõtis kruusiga suhkrut, jahu, piima ja kakaod. Segas koos emmega taina, sättis ahjuplaadile ja rehkendas kella vaadates, millal koogi ahjust saab välja võtta. Siis aitas emmel mõõta potti šokolaadikatte jaoks või, kakao ja suhkru ning limpsis pärast lusika ja poti puhtaks.

Järgmisel päeval tahtis Väike Tüdruk oma koogi juba hommikul kooli kaasa võtta. “Nojah, aga kuidas me seal siis kõik istume, ja tahame kooki süüa, aga tunni ajal ju ei saa,” naeris ta ja jättis koogi koju pärastlõunat ootama.

Väike Tüdruk tuli pärast tunde väga ruttu koju. Et jõuaks enne klassiõhtut koogijupid valmis lõigata ja kandikule sättida. “Emme, paneme kindlasti 20 tükki, siis saavad kõik! Ma ei võta enne, kui olen näinud, et kõik on kooki saanud, ja võtan siis kõige viimasena! Ei-ei, ma praegu ei võta, ma ei taha, et keegi ilma jääb!” Väike Tüdruk seisis emme kõrval ja loendas koogitükid kaks korda üle. Ta oli nii õnnelik. “See on maailma kõige parem kook!”

Mõni tund hiljem jõudis Väike Tüdruk klassiõhtult koju. Väga vaikselt võttis ta end riidest, istus emme kõrvale diivanile ja pisarad purskusid ta silmist.

Köögilaual oli koogitaldrik.

Sealt oli võetud kaks koogijuppi.