Grethe, me oleme sulle südamest VÄGA tänulikud! Pildid on nii kaunid ja siirad! Tore on tunda ja näha, kuidas inimene on südamega oma töö juures ja teeb seda, mida ta armastab. Kui me Rõugest ära tulles arvasime, et meie laps küll pildile ei saanud jääda, ta ei püsinud paigal, siis imestan ma siiani, kui tabavalt Sa oled teda pildistanud. Need pildid meie Mummust on nii-nii säravad ja täiuslikud, et neid aina vaataks ja vaataks… Me täname Sind kogu oma pisikese perega! Kindlasti leiab meie pere uuesti tee Sinu armsasse stuudiosse. Aitäh, aitäh ja suur-suuur kummardus Sulle!
Grethe võtab pinged maha, võlub igaühest välja ime ja fotosessioon ise on fun ja puhkus 🙂
Reporter.ee – 27.detsember 2016
Tartus, Ahhaa keskuses avati ainulaadne fotonäitus, kus võib näha Lõuna-Eesti kümmet kõige suuramat perekonda. Kokku võib lõbusatelt suvistelt piltidelt leida lisaks emadele-isadele 94 last.
Link videole:
Mari-Liis Pintson
Tartu Postimees – 27.detsember 2016
Jane ja Urmet Käo koos oma kümne lapsega näituse avamisel. Vasakul fotograaf Grethe Rõõm. | FOTO: Kristjan Teedema
Rõuges Lõuna-Eesti mägede vahel elav fotograaf Grethe Rõõm tervitas täna Tartus Ahhaa teaduskeskuses peresid, kus kasvab lapsi mitu korda rohkem kui keskmises Eesti kodus. Ehkki Grethe Rõõm on ka ise nelja lapse ema, ei soovinud ta enda perest kui suurperest väga kõva häälega rääkida. Nimelt pildistas ta läinud suve lõpus kümmet Lõuna-Eesti lasterikast peret, kus kasvamas 94 last.
Täna riputas ta Ahhaasse kõigile vaatamiseks üles ühe fotomeenutuse igast perest. Oma perest valminud fotot tulid uudistama Põlva külje all elavad Jane ja Urmet Käo, kelle peres on sirgumas kümme last.
Pereisa Urmet Käo tänas südamest rõõmsameelset fotograafi kingituse eest. Nimelt sai iga pere endale fotoseansist hulganisti pilte ja fotoraamatu. Urmet Käo rääkis, et oli äsjaste jõulupühade aegu külla tulnud lähedastele näidanud enda perest valminud fotoraamatut, mis on imeline mälestus.
Grethe Rõõm soovis enda sõnul pildistada just neid peresid, kus kasvamas kõige rohkem mänguealisi lapsi. Nii püüdis ta mänguliste fotoseanssidega mälestusteks pildile laste kõige ehedamad emotsioonid. Ka Urmet Käo meenutas, kui lõbus oli nende pere augustikuine pildistamine. «See naine ei ole tuim!» polnud pereisa fotograafi kiites sõnadega kitsi.
Pildistamise tegi raskeks, ent sellevõrra väärtuslikumaks ülesanne leida sobiv aeg, mil kogu pere kokku saaks. Nii oli fotograaf tunnistajaks ka rõõmsatele taaskohtumistele.
Perekond Turnas, kus kasvab kaheksa last. / Grethe Rõõm
Pildistamised said tehtud perede kodu ümbruses. Perekond Käo poseeris kodulähedase maisipõllu juures, kaheksalapseline perekond Turnas käis aga jalutamas Võrumaal Vana-Antsla kaunites paikades.
Suured pered aitas fotograafil välja valida Eesti lasterikaste perede liit. Selle pildistamise õnnestumises on osa kõigil, kes ostsid heategevuskampaania käigus E-Piima juustu. Eesti piimafarmeritele kuuluv ettevõte on sel moel kogunud lastega seotud ettevõtmiste toetuseks kahe aasta jooksul oma 50 000 eurot.
Rõuge vald
Uue aasta esimesel tööpäeval saime Rõuge vallamajas meeldiva üllatuse osaliseks. Uksest astus sisse maakonnas ja kaugemalgi tuntud lastekirjanik ja fotograaf Grethe Rõõm, kaasas peotäis ümbrikke. Naerulsui kuulutas ta, et pakub oma fotostuudio poolt vallas 2016. aastal sündinud beebidele elu esimese pildistamise sessiooni ja seda lausa kingitusena. Asetas kinkekaartidega ümbrikud lauale, soovis kõigile ilusat alanud aastat ja läinud ta oligi.
Vallavanem Tiit helistas talle õhtul ja küsis üle, kas saime ikka õigesti aru, et beebipildistamise sessioon on uutele vallakodanikele kingitusena mõeldud. „Jah, nii see on!“ vastas nelja lapse ema tagasihoidlikult, lisades veel, et ehk annab ta oma teoga teistelegi ettevõtjatele heategevuseks hoogu.
Suur aitäh Grethele!
Kaunid ümbrikutes kinkekaardid on uute ilmakodanike ootel vallasekretär Mare juures. Kõik, kes alanud aastal oma pisipõnnide sünni Rõuge vallas registreerivad, saavad Grethe Rõõmu poolt välja pandud kinkekaardi omanikuks. Ja siis kogu pere rõõmsalt fotosessioonile!
Lisaks beebidele ootab Grethe fotostuudio Vahtra talus ka kõiki teisi pildistama.
„Armastan ühtviisi nii inimesi kui sõnu, seepärast on mu töödes mõlemad aukohal – esimesed piltidel, teised raamatuis,“ ütleb Grethe.
Fotod:
1. Grethe koos perega 1. jaanuaril 2016.
2. Sellised näevad välja Grethe erikinkekaardid 2016. aastal Rõuge vallas sündinud beebidele
Milleks ikkagi nii palju lapsi?
Grethe: Nad on kõik kauaoodatud lapsed olnud.
Taavi: Meie võime ongi praegu tegeleda neljaga.
Viies oleks juba liiast?
Grethe: Jah, praegu küll.
Taavi: See hakkaks siis juba teiste arvelt tulema. Kui on neli, jõuame kõigiga tegeleda, jõuame veel ägedad ka olla, ja on fun!
Grethe: Praegu on elu lahe, mitte koorem või kohustus. Minu arust on oluline, et sa tunned elust mõnu: ärkad hommikul üles ja sul on mõnus olla, mitte ei ole hull taak seljas. Mäletan, kui Sassu oli veel ainuke laps: olin kolm aastat täiesti veendunud, et see ongi meie taluvuse piir, et rohkem ei tule.
Tuleb meelde, kuidas olin ühel koosolekul, kuhu saabusid ema ja isa, kellel oli viis last, ja natuke haletsevalt mõtlesin, et appikene, viis last! Ja siis käis vist mingi krõks, et keegi võiks veel olla. Emil lasi end ikka oodata, neil on vanusevahe Sassuga kuus aastat. Kui lõpuks tulid ka Kirke ja Anni, on maru vahva – väga ilus tunne.
Vahel kuulen, kui keegi ütleb, et saaks lapsed juba suureks, siis saaks oma elu ka lõpuks elada. Ma ei tea, mis elu?! Minu meelest ongi praegu kõige elusam elu: lapsed on meiega koos, meil on hästi mõnus.
Taavi: Ega me elu lust ja lillepidu ka kogu aeg ole…
Grethe: Muidugi ei ole. Neli last tähendab vastutust, aga see ei ole vaev.
Taavi: Kui mingite aastate pärast tunneme, et oleme võimelised ühele lapsele veel elu andma, siis tuleb vast viies ka.
Mõned on öelnud, et neile on lapsed pensionisammas. Ajakirjanik Andrei Hvostov aga kirjutas hiljuti, et tema küll ei taha vanana laste kaela peale jääda. Mida teie sellest küsimusest arvate?
Grethe: Ma olen püüdnud niimoodi toimetada, ja Taavi ka, et kodu on see koht, kuhu alati hea meelega tullakse. Laste ja vanemate suhted peaks olema sellised, et lapsed on siiski pensionisambad.
Mu vanaema on 83, ta jalad ei liigu, aga ma ei tea teist nii elurõõmsat inimest kui tema. Ta elab praegu mu ema juures Põlva taga. Ma ei paneks samuti oma ema elu sees vanadekodusse. Kui ta vajaks hoolt ja tuge, siis on minu kord aidata.
Taavi: Mu vanemad saavad Vastseliinas seni hästi hakkama. Nende juures elab ka minu vanaema. Kui näiteks 20–25 aasta pärast vajavad mu vanemad rohkem abi, on minu kohus seda anda.
Mis nipiga te siin maal toime tulete?
Grethe: Eks me teeme ropult palju tööd, et majanduslikult hakkama saada. Ja mul on väga vedanud, et mul on super-super äge mees.
Taavi: Sa ei saa olla kärsitu oma valikutes. Me oleme pikalt ette mõelnud, kuhu tahame mingiks ajaks jõuda. Et mis tunne võiks kümne aasta pärast olla. Et lastel oleks võimalus minna oma liivakasti ja oleks oma saun – ja selle nimel teedki tööd, pikalt.
Grethe: Ma usun sellesse, et kui teen mingit asja hea tundega, siis töö toidab mind, toidab ära me pere. Loomulikult on vahepeal neid päevi, kus planeetide seis on parasjagu Sitavarese tähtkujus. Loomulikult heidan ka mina vahel meelt, et mees võiks rohkem lilli tuua (naerab). Aga kui sa ei näe takistusi, vaid püüad leida võimalusi, siis ongi kõik võimalik.
Kas teie peres on ka nii, et mees vastutab sissetuleku eest ja naisele jääb peamiselt hool ja mure?
Grethe (raputab pead): Hea tunne on, kui tean, et olen ka panustanud.
Taavi: Jube hea, kui on võrdne partnerlus. Muidu tunneb naine ennast halvasti. Ja teistpidi on mehel topeltpinge: sa ei tohi haigeks jääda, sa pead rahatooja olema. Lõpp ongi infarkt.
Kust tuli idee oma fotostuudio luua?
Grethe: Kui käisin ajakirjanikuna intervjuusid tegemas, ei olnud siitkandist võtta kedagi kaasa pildistama. Siis võtsingi oma kaamera kaasa, panin automaatrežiimi peale, et kas tuleb välja või ei tule. Teinekord ei tulnud. Käisin paar korda üle pildistamas – ei ole väga lahe tunne. Siis hakkasin vaikselt õppima. Naised, kes hakkavad pildistama, alustavad ikka oma lastest.
Kui oled üle kümne aasta ühel alal töötanud, väsid ära. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Ja see tunne on vastik, et teed liinitööd. Sa ei saa teha tööd nii, et silm ei sära. Siis ei tule sealt midagi.
Kui näed, et kisub hapuks, tasub silmad lahti teha ja vaadata, et äkki on midagi veel. Hakkasin kirjutama raamatuid ja siis ka pildistama.
Eestlastel ei ole väga kommet perega fotograafi juures käia. Aga see hakkab nüüd tekkima. Inimesed on tulnud me juurde isegi Tallinnast pildistama.
Aga kodus töötades ei ole ju tööpäeval lõppu ega algust.
Grethe: See on küll keeruline, kuidas tõmmata piir pere- ja tööelu vahele. Olen jätkuvalt õpipoiss. Ühtpidi idealiseeritakse, et oled oma aja peremees. Oledki, ja püüad sinna mahutada võimalikult palju. Mõnikord naeran, et küll Taavil on hea: ta läheb ära tööle. Ta ei pea tegelema sellega, mis lõunaks süüa teha, kus on mähkmed, kas koerad on ikka aedikus või on küla peale läinud.
Kuidas olete kodused tööd jaganud?
Grethe: Kuidagi on nii, et kes näeb, see teeb. Taavi teeb hommikuti putru. Kui ta näeb, et nõud on pesemata, ega ta siis hüüa «Nõud on pesemata!», vaid peseb need ära.
Taavi: Ajan Grethe siis üles, kui tuli on ahju alla tehtud, puder valmis ja kohv keedetud. Tõusen kell kuus ja mul on automaatselt sisse juurdunud, kuidas siis majas edasi liigun.
Grethe: Mina toon ka puid sisse, see ei ole ainult Taavi töö.
Taavi: Kui tulen õhtul Võrust töölt, võtan Sassu muusikakoolist peale ja lähme Maksimarketisse. Grethe saadab mulle sõnumi, mida osta. Ta teab, kuidas riiulid ja kaubagrupid poes paiknevad, ning saadab nimekirja sellises järjekorras, et ühe ringiga kõik ära osta.
Kuidas te siiakanti elama sattusite?
Grethe: Juhuslikult. Elasime Võrus korteris ja mõtlesime, et tahaks kuskil nii elada, et endal ja lastel oleks hea olla.
Taavi: Mitte et korteris paha oleks olnud. Aga tekkis tunne, et see etapp elust hakkab otsa saama, nüüd võiks oma maja tulla, kuskil linna lähedal.
Grethe: Vaatasime kinnisvarakuulutusi. Käisime siit kilomeeter edasi vaatamas ühte kohta, aga seal oli palju tiike – lastega ei taha, et neid oleks väga palju. Siis sõitsime siit mööda, maakler ütles, et siin on ka üks maja, aga vaevalt see teile meeldib. Majast olid tõesti ainult seinad järel. Võsa oli ümber. Aga tulime siia hoovi ja mõlemad vaatasime, et ongi see koht!
Taavi: Me ei näinudki enam võsa, vaid nägime võsa taha: ohh, milline potentsiaal! Aleviku piiril, privaatsus, naabrid sada meetrit igale poole, krunt piisavalt suur. Edasi tulid juurde kergliiklustee ja tsentraalvesi. Eelmine aasta tõstsime hoovi pealt aida natuke kaugemale. Sel kevadel sai sinna uus laastukatus peale.
Kuuldavasti tutvusite juba lasteaias?
Grethe: Jah. Mu pere kolis Saaremaalt Vastseliina, jõudsin seal natuke enne kooli minekut lasteaias käia. Saime lasteaias kokku.
Taavi: Siis läksime Vastseliinas ühte klassi. Mina läksin pärast üheksandat klassi ära, Grethe jäi veel aastaks sinna, siis läks tema ka ära, Saaremaale. Ülikoolis saime taas kokku. Ega me põhikooli ajal käinud.
Grethe: Kes see ikka vaatab omavanuseid poisse?!
Taavi: Mina võisin ju salamisi unistada… Ülikoolis kokkusaamine oli tore taasavastamine.
Grethe: Ükspäev ta tuli, ketsid näpus, mulle ühika ukse taha ja ütles, et kuule, hakkame käima.
Teil on lastel esimene nimi tavaline, aga teine väga eriline. Miks?
Taavi: Need on kõik «Sõrmuste isanda» triloogiast võetud. Sassule sai pandud teine nimi, järgmistega oleme sama joont hoidnud.
Grethe: Vanasti ei olnud probleemi, kui tahtsid lapsele panna enda jaoks märgilise nime. Aga kui tahtsime Annile teist nime panna, pidime kirjutama seletuse, kust see nimi pärit on, sest seal on võõrkeelne w. Komisjon, kes asja hindas, ütles, et nemad ei tea, et seda nime oleks Eestis pandud.
Taavi: Kirjutasime seletuse, kuidas teistel lastel on samast raamatust nimed…
Grethe: …et muidu jääb väike Anni ilma teise nimeta.
Taavi: Need teised nimed on hea kaasavara lastele: kui tahavad, kasutavad, ja kui ei taha, ei kasuta.
Olete rääkinud palju, kui tähtis on kõike planeerida. Kui kaugele olete enda elu kavandanud?
Grethe: See kõlab nii, nagu oleks meil tohutu rehkendus paberile sirgeldatud… Ei ole nii. Hommikul istume, joome kohvi, keegi pillab mõne mõtte. Siis arutame ja vaatame, kas teine haagib kaasa või mitte.
Talvel mõtlesime, et võiks teha midagi lahedat, millest ei pea tingimata tulu tõusma. Siis kirjutasime projekti. Rõuge vallas on kümme suurt väikeste lastega peret ja nüüd lähebki nendest tehtud piltide näitus rahvamajja üles. Vahepeal küll mõtlesin, et olen ikka lollakas, võiks ju lihtsalt olla. Ütlesin isegi Taavile, et tead, kui mul mingi järgmine mõte tuleb, ütle kohe «ei», nii on palju lihtsam (naerab).
Taavi: Et seda näitust ja muid projekte teha, tegime MTÜ, mille põhikirjas seisab, et eesmärk on osanike unistuste realiseerimine.
Grethe: Elu on nii palju võimalusi täis! Eile oli mul selline tunne, et ei tea, kuhupoole jooksu pista, et teha midagi ägedat. Kevad on käes, vasikatunne tuli peale!
Ja neli last on ainult rikkus.
Grethe Rõõm (36)
lastekirjanik, ajakirjanik, fotograaf
Sündinud 18. novembril 1976 Kuressaares
10. klassini õppis Vastseliina keskkoolis
1995 lõpetas Kuressaare gümnaasiumi
2001 lõpetas Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse eriala
2000–2004 Võrumaa Teataja keeletoimetaja ja ajakirjanik
Aastast 2005 ajakirja Eesti Naine toimetaja (praegu lapsepuhkusel)
2010 asutas kirjastuse Mugul
Raamatud: «Lohe Lembitu lood: pahandus Ööbikuorus» (2009), «Lohe Lembitu lood: kitserööv» (2010) ja «Raamatuvardjad. Tähtraamatu tagasitulek» (2010)
Bernard Kangro kirjanduspreemia 2011
UNICEFi Sinilinnu preemia 2003
Hobid: käsitöö; laulab segakooris Hilaro; teeb Rõuge TVd
Taavi Karu (36)
Võru Tarbijate Ühistu kaubandusjuht
Sündinud 10. aprillil 1977 Vastseliinas
9. klassini õppis Vastseliina keskkoolis
1995 lõpetas Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi kuldmedaliga
2000 lõpetas Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas turunduse eriala
1999–2000 Võru maavalitsuses majandusosakonna spetsialist
2000–2004 Wõro Kommertsi turundusjuht
2004–2005 Võru Kubija hotelli müügi- ja turundusjuht
2005–2009 Võru Maksimarketi juhataja
Aastast 2009 Võru Tarbijate Ühistu kaubandusjuht
Hobid: jäähoki, suusatamine, rulluisutamine, pildistamine
Lapsed: Sandra Eowyn (14), Emil Elrond (9), Kirke Elanor (3), Anni Arwen (1)
Aage Õunap
Eesti Lasterikaste Perede Liit
Täna, 11. mail toimunud Suurperepäeval kuulutasid Eesti Lasterikaste Perede Liit ja BIGBANK välja Aasta Suurpere 2013, kelleks on neljalapseline perekond Karu-Rõõm Võrumaalt Rõugest.
„Perekond Karu-Rõõm on üks ühtehoidev ja tubli suurpere, kes võlus žüriid eelkõige oma aktiivse ja inspireeriva elustiiliga. Pereliikmed armastavad ühiseid tegevusi, panustavad kodukoha arengusse ja on paljudele eeskujuks,” ütles Eesti Lasterikaste Perede Liidu president Aage Õunap.
“Tegemist on hakkaja perega, kust õhkub armastust, siirust ja palju positiivset energiat. See jäi meile ka koheselt silma,” lisas Aasta Suurpere žüriiliige, AS BIGBANKI juhatuse esimees Kaido Saar.
Autiitli võitnud perekonnas Karu-Rõõm kasvab neli last: Sandra Eowyn (14) õpib Võru Muusikakoolis kitarri, laulab kolmes kooris ja sõidab lumelauaga; Emil Elrond (9) käib jalgpalli ja judo trennis, sõidab mäesuuskadega ning suviti skatepargis tõukerattaga; väiksemad lapsed Kirke Elanor (3) ja Anni Arwen (1) täidavad pere päevad päiksega.
Pereema Grethe on fotograaf, lastekirjanik ja ajakirja Eesti Naine ajakirjanik, kelle sulest on ilmunud kolm raamatut ning kes juhendab Rõuge Noortekeskuses meediaringi. Isa Taavi on kaubandusjuht, aktiivne spordiharrastaja ja Rõuge kooli hoolekogu liige.
Aasta Suurpere pereema Grethe Rõõm tõdeb, et autiitel on perele suureks auks ja tunnustuseks. “Oleme lähtunud eelkõige sellest, et kõik pereliikmed saaksid tegeleda sellega, mis neile tõeliselt huvi pakub, mitte tehes asju seepärast, et kuidagi silma jääda. Seda enam tuli meile üllatuseks, et just meie perekonda märgati ja tunnustati autiitliga “Aasta Suurpere”,” rääkis Grethe Rõõm.
“Leian, et kui olla ise lastele eeskujuks ja näidata, et siin ilmas on kõik võimalik, kui vaid ise soovid, siis kasvavad ka lastest ühed tegusad ja tublid ilmakodanikud,” lisas ta.
Eesti Lasterikaste Perede Liidu ja BIGBANK ASi poolt välja antav „Aasta Suurpere“ aunimetus omistatakse ühtsuse ja lasterikkuse au sees hoidmise eest töökale ning eeskujulikule Eesti suurperele, kus kasvab vähemalt neli last. Tänavu esitati konkursile 18 kandidaati kõigist Eestimaa paigust.
Suurperepäeva ning aunimetuse „Aasta Suurpere“ algatajad ja läbiviijad on MTÜ Eesti Lasterikaste Perede Liit ja AS BIGBANK.
Aage Õunap
President
Eesti Lasterikaste Perede Liit
Olles tulnud fotosessioonile eestlaslikku tagasihoidlikkuse ja ah-mis-nüüd-mina vaimse ettevalmistusega, saime täieliku positiivse emotsiooni osaliseks – kõik tundsid end vabalt ja kõige tähtsam rõõmsalt, pärast pildistamist oli tunne, et tühja neist piltidest, kui tuli mõni hästi välja siis on tore, sest emotsionaalne laeng oli niivõrd laes – ja kui me siis pilte nägime – ütleme nii – kui tulevad jälle need Eestimaa 24/7 sombused ilmad, siis teeme lihtsalt pildialbumi lahti ja päike särab taas 😀 Suured tänud ja soovitame kogu perega!
facebook Instagram Vimeo