Kui sageli jagub meil neid aegu, kus saame olla kahekesi?
Ilma et telefon heliseks ja tööd-toimetused kutsuks? Kahtlustan, et harva.
Sest ikka vajab mõni haiget saanud sõrmeke peale puhumist ja kohevarsti võiks lõunasöök olla valmis ja siis … juba ongi päevake õhtul!
Aga seda aega on vaja. Seda kahekesi olemise aega.
Kus sul tuleb jälle meelde, et miks just tema.
Sest ta vaatab sind silmadega, mis armastavad.
Sest ta kuulab sind kõrvadega, mis armastavad.
Sest ta kallistab sind kätega, mis armastavad.
Sest ta on sinu.
