kodutöö

Arvutasin ükspäev, et kodu on olnud mu töötamise koht ligi 15 aastat. Algul tegin lugusid Eesti Naisele, hiljem olen pildistanud. Küll üle hoovi asuvas fotostuudios, aga ikkagi kodus.

Kodus töötamine on üks trikikas asi. Ühelt poolt on suur vabadus teha asju oma tempos ja oma äranägemise järgi.

Kell ei tiksu kodus nt iial järjest kaheksat töötundi. Sest keegi ei jaksa järjest kaheksa tundi ühtviisi hea kvaliteediga tööd teha. Vahel on vaja teha midagi muud. Et aju saaks puhata. Nii on mul päev jaotatud töötamise jupikesteks. Need jupikesed on nagu üks suur pusle, mis iga päev on ise nägu. Päris palju sõltub selle pusle muster käesolevast päevast – kas lastel on mõni huviring või trenn, kuhu nad tuleb sõidutada. Enamasti tuleb, me peres on nädalas üks argipäev, kus seda pole. Nii et kui pärastlõunal saab olla takso, siis suuremjagu hommikupoolikuid nädalas on loomiseks.

Siis on mul telefon varahommikul hääletul režiimil ja internetti isegi ei piilu mitte. Et fookus püsiks. Kirjutan 90 minutit, siis teen väikese pausi. Edasi sõltub päevast – kas kirjutan või pildistan. Proovisin päris mitu aega nii, et üldse ei kirjutanud. Ei päevikut, ei blogi, ei pooleli oleva raamatu käsikirja.

Mulle tundus, et kaht asja ei saa korraga luua. Et see lihtsalt pole võimalik. 

Ja tulemuseks oli tühjus. Ja siis tekkis hirm. Et ega ma vist enam oskagi. Ja uuesti alustada oli väga hirmus. Oli päevi, kus istusin arvuti taga, tühi leht ees ja ühtki rida ei pannud kirja. Kõik sõnad tundusid võõrad, ükski ei sobinud teisega kokku. 

Aga ma olen omajagu jonnakas.

Võtsin endale eesmärgi, et kirjutan iga päev natuke. Pean rõõmupäevikut, kuhu kirjutan üles need asjad, mis päevas rõõmu toovad. Veidi kirjutasin neid üles ka siia oma blogisse, suuremjagu sai siiski kirja paberist päevikusse. 
Nüüd on rohkem neid päevi, kus sõnad voolavad jälle ise lauseteks. Ja see on nii hea tunne. 
Ja see hirm, et kaht asja pole võimalik korraga luua… Seda pole enam. See kadus hetkel, kui sain aru, et tegelikult loome me kõik kordades rohkem korraga kui ainult kahes valdkonnas.

Ning pildistamine ning sõnadega lugude rääkimine … on tegelikult üks ja seesama.

Aga see kodus töötamine. Jah. See nõuab oskust hoida fookust. Sest tõstad pilgu arvutilt ja silm fikseerib: “Hmm, diivanil on eile pesurestilt võetud riided. Paneks kokku ja viiks garderoobi?”  Või: “Kraanikauss on nõusid täis. Paneks masinasse?” Või: “Nunnu tahaks vist jalutama?” Või: “Teeks nüüd ponide juures ühe tiiru?” Ja siis veel umbes triljon muud tegemist. Neid, mis ühes kodus, kus elatakse, iial otsa ei saa. 

Ja väga lihtne ongi võtta need triljon asja teha. Ning siis õhtul avastada, et metsa küll, kõik on tegemata. Ning õhtu on juba käes… Eks mingi aja saab sedasi libiseda. Et veidike siin ja veidike seal ja ongi päevake õhtus. Aga mitte väga kaua. Sest lõppude lõpuks on tulemus see, mis loeb. Ja ise endale tööd andes on ikka väga lihtne – kui tulemust pole, pole ka raha. 

Nii kirjutamine kui pildistamine on mu jaoks nauding. Vanasti oli mõnevõrra kummaline öelda, et see nauding on ühtlasi ka mu töö. Sest kuskilt oli mulle külge jäänud teadmine, et töö = raskus, pingutus ja selles pole midagi nauditavat. 

Hah! Ja ometi on see täiesti teisiti! Muidugi on mu töös tohutult tagumikutunde arvuti taga ja maailmatäis õppimist ja vahel keevad emotsioonid kõige selle juures üle pea kokku.. Aga naudinguga luues on tulemus nauditavalt puudutav. 

See, millest ma kodus töötades kõige rohkem puudust tunnen, on teised. Need teised, kes tunnevad maailma, kes oskavad kaasa rääkida. Need teised, kellega päriselt koos olles asju arutada. 

Taavi on nii ulmeliselt tubli, et ta on suutnud ära kuulata kõik mu vaimustumised ja ämbrisse astumised ja kõik muud asjad, mida tahan jagada. Võin ju mõelda küll, et üksi saangi kõige paremini hakkama, aga vahel tahab ka kõige üksikum hunt jagada 🙂 Ja saada tagasisidet. 

Olen tükk aega veeretanud peas mõtet kord või paar kuus kokku saavast väikesest väekast seltskonnast, kes tahab kuulata ja kõnelda, inspireerida ja peegeldada.

Jaa! See soov on universumisse teele saadetud 🙂

Vahel muidugi tuleb ette, et pildistan hoopis kuskil mujal. Maailma kõige nunnumas kohvikus Munamäe jalamil, Suures Munas näiteks! Ja vahel juhtub, et olen hoopis teisel pool kaamerat. Ja mul on ümber ahkuimõnus! pleed. Tuulike teeb neid ja pilti tegi sel korral ka tema: https://www.facebook.com/Yrt.NaturallyDyedWool/

Aga nüüd küsid, et mis müts! Äge müts! Mu suvine lemmik! Vaat selle sain kingituseks! Imearmsalt Helenilt: https://www.facebook.com/Hea-Tuju-Müts-189471091426095/