Järgneb ametlik teadaanne: eesti lapsed on väga ägedad! Targad, nutikad, lustakad ja lahedad! Toredad ka!
Iga kord, kui trehvan mõnes koolis esinemas käima, olen võlutud. Sellest, kui vahvalt nad kaasa räägivad ja mängivad. Sellest, et nad on viisakad. Sellest, et nad on.
Jah, on teemasid, mis vajavad seletamist. Õppimist. Kogemist. On teemasid, millega on vaja päris süvitsi minna. Aga see ei tähenda, et peaks ainult ja üha neile teemadele keskenduma! Sest mis juhtub siis, kui rõhuda ainult sellele, mis on halvasti?
Mul on kuri kahtlus, et see tekitab ainult trotsi!
Ärkasin möödunud pühapäeva hommikul üsna vara, olin lubanud me Emili klassijuhatajale, et läen kooli lastele rääkima oma tööst. Ja teen neile pärast Rõuges maastikumängu. Rõuge kool võõrustas neil päevil Loksa lapsi.
Nuputasime siis siin kodus, et kuidas neil oleks põnev Rõuget avastada – ja mõtlesime välja rea mõistatusi, mis viisid Rõuge tunnusmärkideni – Ööbikuoru vaatetorni, oruserval kõrguva kiige, Vabadussõja mälestusmärgi ning Rõuge Suurjärveni. Iga objekti juures pidid nad tegema oma meeskonnast telefoniga pildi ning lõpetuseks tegime iga võistkonna kõige mõnusamast pildist igale lapsele paberfoto – et neil oleks siit Rõugest üks lahe mälestus kaasa võtta.
See oli küll paras matemaatika, et kuidas sättida kõik mõistatused nii, et need viiksid võistkonnad erinevaid radu pidi objektideni, aga tänu me issile sai tehtud seegi. Ja siis viisime oma tüdrukutega kõik mõistatused sihtkohtadesse. Ja Emil ütles pärast, et neile meeldis väga!
Me lapsed on ägedad! Kohe päriselt! Igaüks isemoodi. Ja igaüks enda moodi.
Mõni on ninapidi raamatus. Mõni armastab sporti. Mõni matemaatikat. Mõni ei taha üldse laulda, aga joonistab see-eest jumalikult. Mõni programmeerib. Mõni tunneb huvi loomade vastu. Mõni tahaks ainult linnas olla.
Igaüks isemoodi.
Nad pole lollid. Ega saamatud.
Nad on üsna me endi peegeldused.
Tunnistan, et mu meel läheb kurvaks, kui loen kahe üsna järjepanu ilmunud Maalehe esikaanelt, kuidas lastel pole enam lugemislusti või nad ei tea, mida tähendab sõna “kaev”. Mõlemad artiklid olid tegelikult nii sisutihedad ja väga hästi kirjutatud, et lugesin mõnuga (esimeses kõneles mu suuri lemmikuid, Leelo Tungal, teises Aino Pervik).
Seda enam oli kurb, et esikaanele nopiti (kon)tekstist välja üks … .
Muidugi tean ajakirjanikuna, et see hädakraaks müüb.
Ja et pealkirja eesmärk on isu tekitada. Jne. Jne. Jne.
Mida aeg edasi, seda vähem tekib mul isu mõni selline silmanähtavalt “müüva” pealkirjaga artikkel lugemiseks võtta.
Mida aeg edasi, seda enam tahan näha, lugeda, kogeda seda, mis mis on hästi. Sest läbi hea, läbi armastuse, on neid kitsamaid kohti palju kergem avaramaks võluda.
Ma ei usu, et me lapsed hakkavad rohkem lugema sellest, kui ajalehe esikaanel on hõige, et laste lugemislust on teinud vehkat.
Ma usun, et lugemislustile aitab kaasa see, kui nende vanemad loevad. Loevad ise. Loevad laste nähes. Loevad lastele ette. Loevad lastega koos.
On lastega koos.