Ma olen seda mõtet veeretanud tükk aega. Et tahan jagada pilte sellest, mis mind elus üha ja üha kõnetab. Armastusest. Ja perest. Üks on teisega nii seotud, et alati on seal, kus on pere, ka armastus. Ning vastupidi.
Pere on üks trikikas värk. Ei ole olemas õiget ega valet peret.
Meid, mu õeraasu ja vendi, kasvatas ema. On peresid, kus lapsi kasvatab isa. On peresid, kus on nii ema kui isa. On peresid, kus veel pole lapsi. On peresid, kus lapsi on rohkem. Kõik need on pered – armastuse pesad.
Sõitsin siis, kui lumi oli veel maas, pildistama, kui me Rõuge teel sõitis üks kaubik nii keset teed mulle vastu, et pidin tõmbama väga tee äärde. Seal oli lumelobjakas, mis pillutas mu auto omakorda keset teed. Ja selle kaubiku järel tuli suur rekka-auto. Käelaba laius ehk oli see mõõtühik, mis jäi kokkupõrkest puudu – kellegi käsi tõstis mu autonina õigeks ja järgmisel hetkel, mida mäletan, seisis mu auto teeservas ja ma lihtsalt karjusin. Õnnest ja õudusest korraga. Ja korraga sain aru, kui väga ma armastan elu. Ning neid, kes on siin elus mu ümber.
Sellest see näitus räägibki. Elust ja armastusest selle sees.
Armastust on nii palju! Ja kui lihtsalt kipub see armastus kaduma kõige selle alla ja varju, mida me kutsume – igapäevaeluks:) Kõik need toimetused, mis nõuavad iga päev tegemist, ja see meeletu infotulv, mis meid ümbritseb – ja meil on ju kogu aeg kiire! Nii kiire, et kui võtta lõpuks aega, et omadega olla, siis juhtub nii sageli, et me vaatame oma kalleid justkui esimest korda! Märkame järsku, KUI armsad nad on! KUI ägedad! KUI võrratud!
Pildistamine on kvaliteetaeg oma kallitega. Kõige mõnusam aeg, kus telefonid on hääletul režiimil, ja emme-issi saavad koos lastega mängida.
Ja nii sageli näen pildistades, kuidas ühel hetkel tekib emme – issi silmadesse SEE helk.
See on see, mida sel näitusel näeb. Seda näed pilgust, millega emme või issi või vanaema või vanaisa oma peret vaatab. Seda näed puudutusest. Seda näed.
Sellest kõigest tahtsin eilsel näituse avamisel muu hulgas kõnelda:) Aga teate, võtab ikka üsna sõnatuks, kui nii palju armsaid tuleb koos näituse puhul rõõmustama!
Ja nii ma unustasin rääkida sellest, et olen Võru linnagaleriile südamest tänulik nii toreda näitusekoha eest! Ja Kadrile ja Triinule, kes tegid ülimaitsvaid kooke, mida kohvikus mekkida sai (nende tegemisi saab FB-s piiluda, kui otsite üles: Võrumaa maitsed).
Kõigil piltidel sel näitusel on oma lugu. Lõuenditel (aitäh, Timo! Imeilusad on!) on armsad lasterikkad pered, keda pildistasin eelmise aasta sügisel. Ja puidupiltidel, mida me Taaviga siin pisikeses Rõuges teeme, on pered, kellega oleme kohtunud siin, Võrumaal.
Üht armastuse lugu – pisikese ime saabumise aega ning tema esimese eluaasta pilte – neid tegime pisikese Grethe perega ligi kaks aastat 🙂 Ja et vahetult enne näitust otsustas pisike piiga kõndima hakata, siis kohtume temaga varsti jälle! Juhhei!
Ja pisike Marta on juba tükk maad suurem, kui neil piltidel, mis temast napilt mõnenädalasena tegime!
Ja mu naabripoiss Aaro!
Pildistamine on ikka niiväga äge ka selles mõttes, et kõik need, kes on mu kaamera ees, on tükk aega mu arvutiekraanil, kui pilte valmis teen – ja sealt otse mu südame sees. Nii oli ikka ulmeliselt raske näitusele pilte valida. Sest neid puudutavaid pilte, neid jagub igasse pildistamisse. Igasse kohtumisse.
Ja kirsiks tordil sain eile kokku Mirjamiga! Selle särasilmaga, kes meil siin Võrumaal ERRile lugusid teeb!
Kalli, mu armsad! Kõige suurem ja soojem! Selle postituse fotode eest saab ühe eriti sooja kallistuse Taavi:)! Näitust saab Võru linnagaleriis vaadata aprillikuu lõpuni.
