Naabrimees vaatas mõni päev tagasi telekat. Vaatas ja vaatas ja jäi siis järsku aknast välja vaatama. Kohe tükk aega vaatas me karjamaale ja ütles siis naisele: “Issand, need hullud on endale nüüd kitsed võtnud!”
Luksusime naabrinaisega ikka tükk aega naerda, kui ta seda lugu rääkis.
Ei ole kitsed!
Hoopis ponid on!
Täna hommikul, pärast öist krõbekülma, sillerdas kogu maa päikese käes ja auras. Tulin tiigist ujumast (olgu, tõe huvides olgu siiski mainitud, et ujumist oli napp kolm kätetõmmet, sest nii ropult külm oli, a nii hää ka!). Ja pidin toast kaamera tooma, sest me ponid lihtsalt olid nii nunnud kogu selles ilus. Nad muidugi on iga ilmaga väga nunnud 🙂
Suurem, imeilus hall on Merlina. Ta on kahene, uudishimulik ning suhtleja. Mõned korrad oleme teda hirnumas ka kuulnud! Kirkega on neil sellest peale, kui me neid Pärnumaal Andruse juures vaatamas käisime, täiesti eriline side.
Pisem nunnu on Sille. Tema on aastane. Ta valib, kelle juurde usaldab minna. Uudishimulik on ta sellegipoolest:) – kui näeb, et keegi on nende aedikule lähenemas, tuleb uurima, et kellega tegu!
Anni ohkas igatahes pärast ponide saabumist väga rahulolevalt: “Lõpuks ometi saan talunaiseks hakata!”
Tegelikult on ponid täitsa minu enda unistus. Ja on täiesti hullupööra äge, et kui ühel unistusel on määratud teoks saada, siis varem või hiljem see saab! Aitäh, Iida-Leena, et aitasid mul sammukese lähemale endani jõuda:) Põnev teekond, nii põnev!
Ja aitäh, emps, et mulle poni kinkisid:)! Nii oivaliselt täiuslik!
