Mu Saaremamma armastas ikka öelda, et oma kätega miskit teha osates ei jää iial nälga. Alles möödunud nädalal taipasin, KUI sügav tõde selles on.
Olin vist viie- või kuueaastane, kui ta õpetas mind kuduma. Esimeses klassis, kui teised lugema õppisid, kudusin vaikselt oma pingis sokki. Lugemine oli mul ammu selge ja sokikudumine tundus põnevam.
Lõpetasin mõni aeg tagasi Kirke kampsuni. See on ta lemmikvärvi, sinine. Ja palmikutega, mis on ühed minu suured lemmikud. Veidi marju poetasin ka talle sinna hõlmadele.
Kirke on kampsunist vaimustuses. Käib sellega igal pool. Ja see on nii hea tunne, kui oled oma lapsele lihtsalt armastuse pärast midagi ilusat valmis saanud!
Ükspäev kõndimas käies tuli mulle me Saaremamma ütlus meelde. Mõtlesin Kiku kampsunist ja sellest, kui hea tunde kogu see planeerimine, kudumine ja viimistlemine tegi. Ja taipasin, et lisaks praktilisele poolele mõtles me Saaremamma, kes sündis kahe ilmasõja vahel, ka sellele, et oma kätega millegi loomine ei jäta hinge nälga. Sest hing ihaleb ikka armastuse ja ilu järele.
See oli mõnus taipamine. Seda enam, et käsitöötuhin, mis mind vahel jupiks ajaks maha jätab, on tagasi. Praegu nuputame Anniga, milline tuleb tema kampsun. Ta valis lõngapoes välja roosa, mündirohelise ja valge lõnga. Tundub, et üks mustriline muhedus peab sellest sündima!
Endale on vaja lubada nende asjade tegemist, mis hea tunde teevad. Nende tegemine on vaja suisa kalendrisse kirja panna! Sest muidu märkad ühel hetkel, et teed ja teed küll, aga hing on tühi.
Just seepärast julgustan oma päevi planeerima! See on asi, mida olen palju õppinud. Nagu ka seda, kuidas üldse märgata seda, mis on minu rada siin ilmas. Ning mida teha siis, kui selgus selles osas tahab tuge.
See on olnud täiega äge teekond!
Tundsin juba väga tükk aega, et tahan õppida juurde, kuidas aidata teistelgi näha elu värske pilguga. Seepärast koolitan ennast isikliku arengu toetajaks.
Mmm, ja see on nii äge! Kohe väga!
Sest tead, kõik on tehtav ning sõltub väga paljuski … meist endist!
Armastusega
Grethe