Ühel sellisel kevadet lubaval päeval nagu täna, kus räästad juba natuke tilguvad, märkasin järsku, et maailm lõhnab. Seisin õues ja lõhnamolekulid lõhkesid ninas nagu väikesed õnnestavad miinid.
Sel ühel kevadet lubaval päeval ligi viis aastat tagasi märkasin, et olen läinud manuaaljuhtimiselt autopiloodile.
Vaevalt, et ma üldse adusingi, et autopiloot võttis juhtimise üle: kui üha on teha-teha-tehaaa! ja aega napib-napib-naaaaapib!, siis on nii lihtne mitte märgata. Viuhh! – ja hommik koos lasteaeda- ja koolisaatmiste ning aknaltlehvitamistega on muutunud lõunasest söögiteost ning pärastlõunasest pildistamisest õhtuseks muinasjuturääkimiseks. Mis sageli jääb pooleli, sest jutuvestja vajub ära. Viuhh! – ja jälle on nädalake möödas. Viuhh! – ja oi, kalendris on uus kuu!
Loomulikult on ütlemata mugav pugeda tegemist nõudvate asjade taha. Sättida päevad nii tegusaks, et hingamiseks tuleb aeg eelnevalt kokku leppida.
See tuleb mul väga hästi välja. Lapsed, mees, majapidamine, töö ja kui aega jääb, siis seal lõpus ma ise.
Autopiloot on väga efektiivne, sest kõik saabki tehtud – eesti naine on tubli. On kogu aeg olnud. See tublidusepisik on nii vägevalt levinud, et tublidus on justkui norm. “Küll sa oled tubli!” noogutatakse tunnustavalt ja see on tublile rohkem kui pai. See innustab veelgi tublim olema.
Ja kõik on justkui väga korras.
Senikaua, kuni tõmbad ninna sõõmu kevade hõngu. Ja avastad autopiloodi.
Kogu selle suure sahmerdamise eesmärk ongi, et endale ei peaks suurt mõtlema. See malbe käega rehmamine, et “Ah, mis nüüd mina!”, on vist küll igale eesti naisele tuttav. Mulle liigagi. Endale lubamine ja (pere)ema justkui ei passi kokku ühte lausesse. Kuigi see on ju jabur!
Ma tahan tunda end üha elusana. Maailmas, mis lõhnab ja loob. Nii (taas)avastan ma ikka iga päev, mis mulle meeldib. Ja kuidas mulle meeldib. Ja see on nii … hea.
Neil piltidel siin on imeline muusa Mirjam.
