Pärast kolme jõulupidu ja umbes 70 laulu-tantsu ja üht näidendit, hakkab jõulutunne hinge pugema küll! Tulime just perega Rõuge kooli jõulupeolt (mis oli väga vinge!) ja tänase päeva rõõm on see, et kool on läbi!
Tundsin jupp aega tagasi nii suurt väsimust, et nimetasin selle tuumaväsimuseks. See ei tule üleöö, vaid tekib vaikselt. Ja ma tean küll, et üldise arvamuse järgi tublid emad-isad ei väsi kunagi, aga päris emad-isad väsivad küll.
Me igapäevalogistika ka muidugi on omajagu trikikas. Kui elad maal, tähendab see, et kuigi ulmeliselt palju ägedaid asju toimub meil kodus Rõuges, tuleb mõnda kohta siiski sõita.
Esmaspäeviti näiteks Kirke viiulitundi. Kolmveerand tundi sinna, sama palju tagasi. Tund ise on alati nii armas, et mõlemad Kirkega ootame seda.
Igal teisipäeval on Kirkel Võrus näpustuudio, mis talle väga meeldib, ja Taavil inglise keele tund. Algusega kell kolm.
Anni võimlemistrenn algab Võrus kl 16.15. Mis tähendab, et vahel viin nad Võrru, ja siis tulen Rõugesse Annile järele, vahel läheme kõik koos. Ja siis me Anniga teeme aega parajaks trennini. Ja võimlemine meeldib Annile nii väga!
Neljapäeval on täpselt sama lugu.
Kolmapäev ja reede on need päevad, kus ei pea mitte kuhugi sõitma. Ja need on NII head päevad! Mul on vaja keskendumiseks aega ja need on mu keskendumispäevad.
Ja nii ma seisin ükspäev Võru spordikeskuses, olin Anni just trenni saatnud ja mõtlesin, et lähen ja võtan Kirke näpustuudiost peale, kui tundsin järsku, et buuuhhh, ma olen NII väsinud. Väsinud organiseerimisest ja õigeks ajaks jõudmisest.
Selle väsimuse vastu ei aita magamine (proovisin!), vaid lihtsalt vaheaeg. Ja õnneks on see kohe algamas! Ja mul on tunne, et lastele on seda vaheaega vaja veel kordades rohkem! Kuigi neile kõik trennid ja tunnid meeldivad, on seedimiseks ja laadimiseks vaja aega.
Lihtsalt lebotamise ja olemise aega.
Ja me suurel lapsel algas ka täna vaheaeg! See on ülimõnus, kui terve pere on koos!