Mingi trikiga on meil õnn olla nelja ilmatununnu lapse vanemad. Ja me Kirksuke sai loetud päevad tagasi seitsmeseks! Jätan oigamata, KUI kiirelt see aeg lendab! Sest see lendab. A kirjutan täna hoopis sellest, et me Kirksu sai endale sünnipäevaks ühe sõbra käest juukseklambri. Mängis sellega nii- ja naapidi ning tuli siis ja ütles, et voh, vaata, kui ägeda lipsu ma sain!
Otsis siis koridorist kübara oma lipsule lisaks ning teatas, et palun pilti! Siin me magamistoas! (Kirksu sünnipäev oli tore päev, sest siis said kõik külalised kõige muu hulgas seinale joonistada. Ja see sein sai nii vinge, et natuke kahju oli täna remondimees tuppa juhatada, et me magamistuba pärast ahjuehitust taas elamiskõlblikuks saaks. Muu hulgas on seinal nt häšhtäg KirkeSünnipäev2016!)
See on nii võrratult lahe, kui lihtsalt see loomine lastel käib. Nad ei mõtle, et klamber, see käib pähe aint ühtpidi. Nad lihtsalt hüppavad mängleva kergusega igasugu kastidest välja ja mängivad. Mõnuga. Ma ei tea, mis raja Kirksu endale tulevikus valib (tegelikult teatab ta üha, et ta tahaks lapseks jääda, sest siis saaks kogu päeva mängida!), aga nii südamest loodan, et me oskame tema kõrval olla nii, et see loomingulisus, mis praegu on ta teine nimi, ei kao igasugu “Nii peab!”, “Nii pole kombeks!” ja muude jaburuste alla.
Neid asju, mis Kirksule ei meeldi, on väga vähe. Neid asju, mis talle meeldivad, on terve maailmatäis.
Näiteks meeldib talle lugeda. Kõige lõbusam oli siis, kui ta kord alles lugemiskunsti õppides, pusis diivanil veerida ja luges meile kõva häälega: “Tuhkatriinu sittus kolde ette.”
Kui pere naerukrampidest priiks sai, selgus, et Tuhkatriinu hoopis istus.
Veel meeldib talle kaisus magada, heegeldada ja Aila juures näputööringis käia.
Tantsida.
Oma meriseale Maiasele pai teha.
Kallistada.
Nalja teha.
Kelgutamas ja matkal käia.
Kirke on nagu väike päike. Ta teine nimi Elanor tähendabki tegelikult päikest.
Loomulikult on temas peidus ka pisike printsess Malbe Tuul, kes vahel pöörab veidi Mitte Nii Malbeks Tuuleks.
No siis, kui keegi teeb liiga – võtab ära tema koha emme/issi käe kõrval, kui me matkamas käime; pätsab ära ta kommi (enamasti saab sellega hakkama suur vend:). Siis kurjustab me Malbe Tuul veidi kõvema häälega ja teatab, et konkreetselt, et nii pole aus!
See, kuidas maailmas asjad peaksid käima, nii, et oleks aus ja kõigil hea olla, teab ta väga hästi. Ja tal on võluvõime – oma rahulikkuse ja leebusega mõjub ta kõigile kiire pööruga lapsukestele nii, et noodki on korraga hoopis rahulikus voos.
