Mu käest küsitakse üha, et mis mind inspireerib. Ja mu vastus on ikka, et eranditult see, mis on mu kaamera ees. Elu ise suure algustähega. Võimalus näha. Ja võimalus luua. Luua enda moodi.
Ma arvan, et olin üsna esimeses klassis, kui me kooli kunstiõpetaja lõi mu puhul lootusetult käega. Sina ei oska joonistada! See oli ühe pisikese inimese jaoks üsna valus tõdemus. Sest ma tõesti püüüdsin. Ja eks tema ka püüdis – mäletan, kui ta tuli optimistlikult ja küsis, et noo, mis sul siin pildil on? Ja ma rääkisin lehmast ja lapsest, ja tema ainult ohkas. Sest see minu lehm ei mahutnud tema nägemusse lehmast. Lehma pidi ometigi joonistama nii, et kõigepealt joonistad ämbri, mille külge teed ninaaugud, silmad ja kõrvad. Ja siis teed veidi suurema tündri. Ja nii edasi ja edasi. Muidugi õppisin selle ära. Aga mingi osa minus teadis ja teab siiani, et tegelikult … ei pea kõik joonistama ühtmoodi. Ega pildistama ühtmoodi.
Igal inimesel on siin ilmas oma rada ja oma viis luua. Seda teadmist olen läbi oma pildistamiste endas kasvatanud. Sest eks me tee kõiki asju siin ilmas ikka eelkõige enda pärast.
Need pisikesed imed siin piltidel on mu Kirke ja Anni. Mu armsad muusad. Pildid tegime eile õhtul, kui päike oli just vajumas silmapiiri taha. Sügis on teel.