Grethe Rõõm

armastuse fotograaf

armastus

Kui sa vaatad last, tema armastust enda vastu, pole tal iial selle kohta küsimust. “Muidugi ma armastan ennast. Ma olengi ju armastus,” ütleb ta õlgu kehitades. Milleks üldse mõelda millestki nii ilmselgest, eks!

Ja kui sa vaatad nüüd ennast?

Vaatad enda armastust enda vastu?

Peale küsimuste-kahtluste suurt muud polegi.

Kas olen armastuse jaoks piisav? Kas siis, kui saan kõik “viied”/teen ära kõik oma töö, on armastust rohkem? Kas siis, kui ma jooksen/hüppan/treenin veelgi rohkem, on armastus rohkem siin? Kui ma olen viis/kümme/kakskümmend kilo kergem, ehk on siis armastust ka?

Enam pole seda ilmselget teadmist, et olen armastus. Sest me õpime nii kiirelt, kuidas vormida end sobivaks. Kuidas olla sobiv/hea laps. Hea õpilane. Hea tudeng. Hea töötaja. Hea ema. Hea abikaasa.

Hea.

Hea.

Hea.

Ja armastus? Tema tuleb ehk siis, kui kõik need hea-olemised on tehtud?

Ei tule.

Sest see armastus ei pea kuskilt tulema. Nagu lapsena, on see ka praegu sinus. Ja ootab, et sa lihtsalt jälle märkaks. Märkaks olla taas … hea ennekõike iseenda vastu. See armastus ei tule sulle kuskilt teiste armust ega kellegi teise loa või otsusega.

Sina ise oled see armastus. Jaa, ka praegu! Sina oled see armastus, kes ootab su otsust valida … iseennast.


Sel hetkel, kui sa otsustad, et sina oled oma elu kõige eredam täht, saab su galaktika sootuks teiseks.

Armastusest enda vastu hakkab kõik. Sellest, kuidas sa endale lubad. Lubad rõõmu, liikumist, silmi ja kõhtu paitavaid roogasid, toetavaid suhteid – lubad armastust. Lubad endal jälle olla see armastus. Pisitasa. Samm sammu haaval. Iga päev natuke.


Ja iga mägi, mille otsa saad selles enda armastamise loos ronida – pärast iga uut kõrgust vaatad, et opaa! Siit saab veel edasi minna!

Jah. Need mäed. Vahel mõtled, et milleks need? Ent hiljem vaatad ja näed, et pärast iga mäge oled sa rikkam. Elu enda võrra rikkam.

See enda armastamise teekond on üks kummaliselt (t)rik(ik)as teekond.

Neil piltidel siin on imeline Kaisa. Tähistamas ühele mäetipule jõudmist selles armastamise loos.

Mul endal on tulnud siia hetke jõudmiseks käia väga pikk tee. Ja õpin üha ja ikka. Eelkõige seda, kuidas aidata sul olla (kaamera ees) sina ise. See imeline sina, kes ei vaja oma ilus võõraid kleite ega laenatud sulgi, sest need fotod, mis me teeme, need on sinust. Sellest, kes sa oled täna. Nende rõivastega, mida armastad praegu. Sellise naeratusega, mida sa võtad täna jagada. Nende lugudega, mida tahad kõnelda.

Taipasin mõni aeg tagasi, et saan seda teha siis, kui luban endal end armastada. Täpselt just täna, siin ja praegu. Sellisena nagu olen.

Ja see on mõnel päeval nii imelihtne, sest ma tean, kes ma olen.

Ja mõnel tõelisel trussikupäeval on see kui hullem vägitegu. Siis tundub kõike liiga vähe või palju ja miskit pole parasjagu. Ja just siis oleks sest armastusest eriti rõõm, eksole!

Just nende trussikupäevade pärast on nii hea, kui tagataskust on võtta päikesesse naermise pilt. See teadmine, et ma olen armastus.

Just nende trussikupäevade pärast soovin niiväga, et sa tunned oma armastuse enda vastu neil me tehtud piltidel ära.

Sest nii palju, kui olen sest elukesest taibanud, on armastus otsustamise küsimus. Nagu ka palju muud siin ilmas.

Ehk et mis juhtuks, kui sa võtad kätte ja otsustad? Otsustad just täna, sel lumetuisusel märtsikuu esmaspäeval, et

ma valin veel täna teha midagi, mis tundub MULLE hea. Teha midagi selle hea tunde pärast. Iseenda pärast.

Niiviisi pisitasa ennast valides, saab see enda armastamine taas omaks. Niiviisi pisitasa ennast valides jagub kordades rohkem armastust ka teiste jaoks.

Next Post

Previous Post

Leave a Reply

© 2019 Grethe Rõõm

Theme by Anders Norén