On kõige tavalisem päev. Et praegu on talv, siis olgu sel päeval paarkümmend kraadi külma, veidi tuult ja olemine, see on ka talviselt “surun-nina-salli-ja-olen-omaette”.

Kuni sa otsustad, et aitab küll!

Keerad Võrus peatänavalt kõrvale Katariina alleele (tead küll, sealt maavalitsuse nuka juurest tuleb käänata, just enne Katariina kirikut!), leiad tänava veeres parkimiskoha ja läed.

Kõige paremasse kohvikusse.

Katariina omasse.

 

Hallikirjud uksed lasevad sind sisse. Tahaks kirjutada, et kääksuvad kutsuvalt, aga õues on nii külm, et isegi uksed ei kääksu praegu kohe üldse.

Katariina kohvikuleti taga kohtad sa Annet ja Üllet. Vahel on neil seal abilisi, aga praegu, talvel, on tõenäosus just nende kahe armsa hingega kohtuda, väga suur. Köögihaldjad lisaks ja saadki kokku retsepti, kuidas küpsetada üks toimiv kohvik: peab olema tohutu ports armastust selle vastu, mida teed; väga palju tahtmist ja jaksu ning tegelikult ikka ports head õnne ka. Aga õnn ongi nende juures, kel süda avali!

Ja neil naistel on!

See võis olla ikka hea mitumitumituteist aastat tagasi, kui ma töö pärast esimest korda Katariina kohvikusse läksin. Töötasin tol ajal me maakonnalehes väga algaja reporterina, ja mäletan, et mõtlesin, et suure tõenäosusega saadavad nad mind lihtsalt kukele. Aga ei saatnud. Vaid rääkisid. Nii palju, kui ma oskasin küsida, ja tegelikult rohkem ka veel. Sellest, kuidas on hüpata pea ees vette seal, kus enne ujunud pole.
Ja teha oma kohvik.
Ärgata oma unistuse täitmiseks hommikul ulmeliselt vara. Minna pärast kohviku sulgemist koju rohima, et järgmisel päeval saaks oma peenralt rohelise kraami kaasa võtta. Kuidas nuputada uusi roogasid. Kuidas sättida lauale see kraam, mis on oma ja hää. Kuidas miksida sinna juurde kõike seda, mis maailmas laias imelist on.

Ja kõik need järgmised korrad, kui ma töö pärast seal käinud olen, on seda õhinat jagunud.

kahekesi engagement paaripildistamine koos kihlussessioon together pulmafotograaf

Katariina kohviku perenaistel on alati aega. Sättida kohvitassi kõrvale väike piparkoogisüda ja küsida, et kuidas läheb? Ja on nii äge kogeda, kuidas kiirus, see me igapäevane kaaslane, võtab üsna vastu punnimata sealse rahulikult armsa rütmi omaks.
See käib nii. Astud kohvikusse. Katariina on paljude lemmikkoht, seega võid arvestada, et keegi on seal peale sinu veel. Mõnikord on see keegi just alustanud tellimist ja pole päris kindel, kas võtta kana- või hakklihapitsa. Või hoopis midagi taimset? Äh, järsku tahaks hoopis suppi?
Naeratad ning mõtled, et kas ometi kiiremini ei saa?
Ei saa.
Sest tegelikult võiks valida enne pitsat nautimiseks ka mõne hea saiakese. Need on Katariinas überhead.

kahekesi engagement paaripildistamine koos kihlussessioon together pulmafotograaf

Eriti moonisaiad. Need on pehmed ja krõmpsud ühtaegu, magusalt rammusad ning kui sa praegu mõtled, et üks moonisaiake on just õnnest puudu, siis nii ongi! Sest need moonirullid, need on taevalikud. Nagu ka kohupiimakorbid. Õige kohupiimaga. Kui satud kohvikusse hommikul, kohe pärast avamist, saad juba pelgalt lõhnast kõhu täis – need korbid ja moonirullid lõhnavad nii, nagu lõhnab üks armastusega tehtud saiake.

kahekesi engagement paaripildistamine koos kihlussessioon together pulmafotograaf

Ja seda valikuprotsessi, mis enne pitsadega alguse sai, jagub veel. Pärast kohvi kõrvale tahaks üht kooki ju ka.
Perenaised naeratavad ja sätivad tellitud kraami letile. Nad ei kiirusta karvavõrdki. Söömine on püha toiming. Selle, mida oma kõhtu saadad, peadki läbi mõtlema!

Ja selle naeratuse ning mittekiirustamise pärast tunned, kuidas see “surun-nina-salli-ja-olen-omaette”-tüüp on vaikselt kuhugi kadunud. Muheled, lükkad nina sallist välja ja tunned, et elu on magus!

kahekesi engagement paaripildistamine koos kihlussessioon together pulmafotograaf

Armastuskirjad on mu aitäh neile, kelle tegemised mind inspireerivad. See armastuskirjade mõte sai alguse juba hea mitu aega tagasi – jagada lugusid, mis puudutavad soojuse, rõõmu ja õhinaga. Ja nagu ikka, saavad kõik head mõtted kunagi teoks.