“VIIMANE”

See on täiega mu praegune lemmikraamat. Täiesti konkurentsitult. Kui “Kaarnapuu” läks korraga nii paljudele lugejatele korda, et ma ei teadnud päris täpselt, et kuidas ma edasi peaks kirjutama, siis “Viimane” nõudis väga järjekindlalt, et tema peab saama valmis enne “Kaarnapuu” 2. osa. Sai! (“Kaarnapuu” fännid, ärge pahandage! See aitas mul “Kaarnapuu” teise osa käsikirjamustandi valmis saada!)

“Viimane” on “Kaarnapuu” eellugu. Aga mitte Kutist ja Leest, vaid ajast ammu enne neid. 

Ajast, mil sündisid kujumuutjad kaarnad. 

Siin seiklevad Jumi ja Kippen, nende üdini truu tuletõnga Oodi, õelad peninukid, kavalad (ja natuke napakad) essütajad. Ja muidugi Viimane. 

Ja see lugu ei saanud otsa, kui käsikirjale punkti panin. Mis siis, et raamatus on lehekülgi ligi 400! Mis tähendab, et “Viimane” on oma sarja esimene. 

Ja see on täiega mu lemmikkaas. Autor on sel võrratu Kadri Kalve. Kummarda sinu ägeda töö ees kundsõni, nagu siin kandis öeldakse. 

“Viimane” ilmub märtsis.

Päeval, kui Kippen päästab parima sõbra Jumi peninukkide kohutavast rünnakust, ent kukub ise kuristikku ja kaob, muutub kõik. Unistusest leida üles soove täitev lohe, saab pöörane seiklus elu ja surma peale. See viib Jumi varastatud venes retkele maailmas, kus kõrvuti inimestega elavad müütilised olevused. Mõned õelad, mõned salakavalad, mõned ükskõiksed ja mõned veidi headki. Püüa vaid seni elus püsida, kuni selgeks saad, keda võib usaldada!