Inspiratsioonireis

Mu hing igatses juba jupp aega inspireeriva puudutuse järele. Reis Rootsi Fotografiska muuseumi täitis selle kuhjaga. 

Emadel on see komme, et nad kipuvad veidi rohkem lubama teistele ja veidi vähem endale. Mul on ka. Ikka vaatad, et perel oleks hästi ja siis, kui aega ja jaksu jääb, siis saab iseendale. Ometi on elu näidanud, et kui ikka enda tass täis pole, ei jagu sealt kellelegi. Ei teistele ega endale. Olen selle endale lubamisega tegelnud ikka kohe täiskohaga ☺ Ja see reis Rootsi on mu endale lubamise teekonnal oluline maamärk. 

Stockholmis on muuseum, kus fotograafi maailm saab avaramaks. Fotografiska. Praegu on seal mitu näitust, mis meelitasid, üks neist eriti: Kirsty Mitchelli Wonderland. Olen Kirstyt jälginud sotsiaalmeedias ikka jupp aega ja kui ta millalgi märkis, et Wonderland pannakse üles Fotografiskasse, mõtlesin, et KUI äge oleks seda minna vaatama! See mõte tuli ja läks, mingit konkreetset plaani sellest ei tekkinud. Ent kui sõber Nele pakkus välja, et läheks Fotografiskasse, tegin küll väikese rõõmutantsu! 

Wonderland on enam kui viie aasta jooksul pildistatud fotolugu armastusest, kalli inimese kaotusest, janust elu ja rõõmu järele ning sellest, kuidas taas endasse jõuda. Jõuda koju. 

Ja me poleks pooltki selle loo sügavusest hoomanud, kui poleks Julianat! Juliana on brasiillanna, muidugi fotograaf☺, kes elab Rootsis. Tegin talle aegu tagasi tähendusliku pildistamise sertifikaadieksami. Ta pakkus välja, et tuleb meile Fotografiskasse giidiks, ja see oli ülim! Detailid, mida märgata; piltidel kasutatud sümboolika; lood loomisprotsessist – need hoidsid nii enda kütkes, et mul olid üha pisarad kurgus. 

Üht lugu sealt tahan jagada: kui Kirsty ja ta tiim pildistasid viimast pildisetti, lendas nende juurde leevike. Ei lennanud neist üle ega mööda, vaid lendas nende juurde. Tiirutas ümber nende, jalutas modelli peal ringi, ja kui ta sättis end modelli kindale istuma, tegi Kirsty pilti. Ta on veendunud, et see tilluke leevike … oli ta ema saadetud. Ehk oligi ta ema kõik need aastad oma tütre kõrval. Siis, kui ta meisterdas oma esimese pildi jaoks kostüümi. Ja siis, kui ta tegi selle seeria viimast pilti. Ma usun, et oli. 

See kirg ja pühendumus, mis on nendes piltides, võluvad. Eks pildistamine ole kõigi jaoks teraapia – nii fotograafi, kes lahendab läbi selle oma asju; modelli ning vaataja jaoks. 

Mu jaoks on see näitus armastuse lugu. Enda armastamise lugu. 

Fotografiskas on praegu mitu näitust. Ja ausalt, mul lihtsalt ei jagunud enam pisaraid, sest pärast Stockholmi linna lugu tutvustavaid pilte ja end Messiaseks pidavate inimeste lugusid tuli näitus Smile. 

Üks lugu, kaks fotot. Enne ja pärast. Ja sa saad aru, kuidas selle inimese maailm on teise foto tegemise ajaks nii muutunud, et tänulikkus ujutab sind üle ja sa lihtsalt rõõmustad. Temaga koos, kõigi armsate inimeste üle. 

Suulaelõhega sündivatele lastele tehakse meil üsna ruttu operatsioon. Maades, kus elatustase operatsiooni teha ei luba, on nende laste elu õudus. On kohti, kus neid peetakse deemoniteks. Nad on pere jaoks tühi koht. Kui nende vanemad neist lahti ei ütle. Sagedasti nii just juhtub. 

Smile on nagu Wonderlandki näitus armastusest. Sest ilma selleta poleks üks kirurg ühes oma naisega algatanud projekti, mille abil on sajad lapsed saanud endale uue maailma. Uue elu. Tänu annetustele ja arstide vabatahtlikkule tööle. 

Sa vaatad sel esimesel fotol lapsele silma. Seal on nii otsatu kurbus. Ja teisel pildil need silmad säravad. Rõõmust. 

Maailm on üks imeline paik. 

Ja tegelikult oleks sellest ühest muuseumist piisanud küll ja veel. Me kõndisime Nele ja Rene’ga, kes on maailma mõnusaimad reisikaaslased, seal hilja õhtuni (muuseas, see Fotografiska muuseum on teatud päevadel lahti öösel kella 1ni!) ja lihtsalt nautisime. On nii hea, kui saad arutada kõiki neid fotoasju, mis öösiti magada ei lase, kellegagi, kes saab poolelt sõnalt aru! 

Ja naerda koos! Mul õnnestus seal kempsus käies kukutada telefon vetsupotti. Siit moraal – ära hoia telefoni pükste tagataskus! Aga õnneks läks õnneks ja pärast väikest kuivamist töötab paremini kui varem!

Aga Stockholm on nagu magus saiapäts, kuhu muhe pagariproua on ohtralt rosinaid sisse tippinud! Nii võtsime oma pühapäevasesse plaani, et enne tagasilendu jalutame Junibackenisse ning Abba muuseumi ka. Lastel on seal esimeses tore, ja lapsemeelsetel ka! Ja teises saad kõvasti ja mõnuga oma kunagisi lemmiklaule koos staaridega laulda. 

See inspiratsioonireis äratas miskit nii toredalt. Aitäh-aitäh-aitäh 💖