Minu rõõm

Ma armastan inimesi. Ja nende lugusid – nii neid, mida nad räägivad
kui ka neid, mida võib nende räägitud lugude kõrval vaid aimata.

Mu töö saab neist lugudest kantud. Nende unistustest, rõõmudest, kurbustest.
Vahel ma näen-kuulen rohkem kui tavaliselt jagatakse. Seda Päris
Inimest. Natuke nagu näpatud tunduvad need hetked oma eheduses. Nii
ilusad ja nii haprad.

Sest suure osa oma elust oleme püüdnud sobituda teiste arvamuse,
teadmiste ja uskumustega. Sellega, mida teised arvavad. Meist, me
eludest ja valikutest. Ja see Päris Mina on kõigi nende “peab!” ja “ei
tohi!” alla surutud nii, et ise ka enam ei mäleta, mis tunne on olla
hetkes ja tunda end elusana nii, et liblikad tantsivad kõhus ja
taevatähed on käeulatuses!

Ja ma kardan seda. Olla siin ja praegu ja hüüda omaks kõike seda, kes
ma olen. Sest mind on liiga palju. Nii palju turvalisem on sobituda,
jätta oma südame hääl kuulmata. Teha end vähemaks.

Ma olen täna 42aastane. Ja täna olen ma selline, nagu ma olen. Üha
rohkem on päevi, kus ma kuulen oma südame häält. Usaldan oma
sisetunnet. Ja tunnen rõõmu lihtsalt olemisest. Kõige lihtsamatest
asjadest.

Ja see on niiväga hea. Nii väga, et soovin, et meil kõigil jätkuks üha
rohkem julgust tunda lihtsat rõõmu.

Sest rõõm loob rõõmu.

Alustan tänasega oma rõõmupäeviku täitmist. Kogu me pere lööb kaasa.

Kui tahad, võta ka iga päev üks hetk ja pane kirja, mis sind täna rõõmustab. Miks rõõmupäevik?

Sest ma usun, et millel oma tähelepanu hoiad, see kasvab. 

Mu tänane rõõm on Anni uuest kampsunist,

mis sai alustatud kevadel Poolas. Läkski ainult pool aastat, et kõik need alpaka-lõnga kerad saaksid kampsuniks.

Mustri võtsin peast (see kõlab nii toredasti – umbes nagu, et aju kolmandast sahtlist:)), ja tuligi välja täpselt selline, nagu tahtsin.

Parajalt pikk ja hästi soe.

Sallitoru kudusin angooralõngast.

Kindad kudus ema mõni aeg tagasi. 

#rõõmupäevik