Ärkasin täna hommikul hea tujuga. Ja see läks veel lõbusamaks, kui Taavi, kes ärkas varem, kirjeldas värvikalt, kuidas ta läks pimedas elutoas oma varahommikusi harjutusi tegema ja astus Nunnu junni sisse.
Kaks korda järjest.
Rõõmustasin, et selleks ajaks, kui ärkasin, oli kõik juba koristatud. (Pisikesed maised rõõmud mu päevades, eksole.)
Me Nunnu pole enam aegu tuppa kakanud. 8kuune koerapliks oskab nii mõndagi, ja õues kempsus käimine sai tal jupp aega tagasi juba selgeks.
Arvasin ikka, et ühel koeratitel on hea tulla perre, kus kõik ei kõnni kahel jalal. Ja mul oli õigus. Nunnu puges sujuvalt me Ubale, 13. aastat käivale setteriprouale, külje alla nii, et Uba õpetas talle kõik eluks vajaliku selgeks.
Eriti pättused. Eriti selle, kuidas leida Ööbikuoru serval asuvast kollasest majast üles šokolaad. Nii, et kohe vahele ei jää. Jah. Kui Uba oleks õpetatud šokolaadikoeraks (no nagu on narkokoerad – otsivad narkootikume, šokolaadikoer leiab šokolaadi), oleks Uba parimatest parim. Pole mingi probleem leida me kodu teisel korrusel asuvast Sassu toast üles ümbrik, mis on pakitud Inglismaale sõbrannale saatmiseks ja kus on sees tilluke šoks. Või mu fotokotist (ikka kinnisest) see šokolaaditahvel, mis mulle toreda pildistamise lõpus kingiti. Päkapiku jäetud sussišokolaadidest ma parem ei räägigi.
Me punakarvaline pätu. Muhe nagu parim koomik ja nii sõber! Tema leivanumbrid on südantlõhestaval ilmel söögilaua kõrval istumine ja hammaste plagistamine – nägu endal selline peas nagu karul kevadel, kes pole pool aastat süüa saanud. Ja salaja diivanil magamine. Ja õues sellest kõrvast kurt olemine, mis on kutsuja poole.
Ja stoilise rahuga leppimine sellega, kui me pere jälle kasvas. Limpsis tital näo kenasti puhtaks ja vaatas edaspidi, et põrandal ukerdajale kogemata peale ei astuks. Jap. See tüüp võttis kõik me pudinad oma karja rõõmuga vastu.
Nende ligi 13 aastaga kasvab see punakarvaline hea tuju maine kehastus nii südame külge, et kui ühel päeval saad aru, et tema aeg hakkab nüüd ümber saama, siis ei usu sa seda kohe üldse. Sest ta lihtsalt on kogu aeg olnud me pere üks jupike.
Jalutasime teisipäeval Uubiga me tiigi äärde. Väga aeglaselt ja tasa. Tema lemmikkohta. Suviti ta vist elakski ninapidi vees ja vaataks kihutavaid konnakulleseid ning teisi pisimutukaid.
Uubi vaatas oma tiiki. Limpsis veidi lund tiigijäält, jättis hüvasti ja keeras ennast maja poole minema.
Nii nõrk ja kurnatud, aga sel öösel ta veel ei läinud. Ta ootas. Ootas, et ta kari kokku saaks. Tundsin seda nii tugevalt, et saatsime Sassule sõnumi, et ta tuleks Viljandist koju. Vaatasin sel päeval vist küll miljon korda kella ja Uubit ja siis jälle kella, et kas jõuab..
Ja kui koridoriuks läks lahti ja Sassu astus tuppa, ohkas me Uubi sellise rahuga, et selles polnud kahtlust – ta ootas. See imeliselt äge koer.
Naeran ikka, et elu me suures peres päädib valgustumisega. Ja eks ta praegu lehvib seal taevas, väike särav Uubike, ja korraldab sealseid vägesid. See tuleb tal hästi välja.
Ja see on ulme, KUI tühi tundub elamine ilma Uubita. Eks Nunnugi seepärast teeb trikke, et temagi ei oska ilma Uubita olla.
Mu tänase päeva rõõm aga on aeg. See, et teda on.
Võtsin täna jupikese päevast, et küpsetada koos Kirksu ja Anniga Kirke klassi jõuluõhtule kaneelirulle. Me perevlogist näed sellest jupikest:)