Mul on Sulle tänasesse kaasa üks kingitus. Üks lugu. Loe ise ja õhtul lapsele unejutuks. Sündis see täna hommikul, kui Kirke sättis ennast kooli.
Ja üks palve ka. Võta pärast lugemist paber ja pliiats ning pane kirja kolm oma unistust. Need kolm, mis hopsti! Sul pähe tulevad. Ja kui tahad, siis võid liituda mu fotolehel FB-s vast loodud grupiga https://www.facebook.com/groups/2409605105957170/?source_id=184130894950390, mis utsitab unistama.
Ja ka need unistused täide viima!
Aga see mu kirjutatud lugu täna räägib ühest pisikesest … plekist.
Pisike plekk kössitas Kirke kollasel koolipluusil ja värises hirmust. Tema suur soov – minna kooli – oli purunemas.
“Kirke, sul on pluusi peal plekk! Vaheta palun kohe pluus ära!” oli ema just üle köögilaua hõiganud. Kirke aga sõi oma hommikuvõileiba ja rehmas käega: “Mis see pisike plekk ikka teeb, mulle ta täitsa meeldib!” Ema küll torises veidi, aga Kirke ei lasknud end sellest häirida. Ta pesi hambad, tõmbas jope ja koolikoti selga ning hakkas kooli poole sammuma.
Pisike plekk võdistas ennast õnnelikult. Veidi aega veel ja ta ongi koolis!
Pisike plekk oli koolist palju kuulnud. Sellest lõbusast kohast, kus saab sõpradega mööda koolimaja üksteist taga ajada, peitust mängida ja ukakat ka. Ja koolipingis istuda! Koos pinginaabriga! See mõte pani pisikese pleki ärevalt ohkama. Ta polnud mitte kunagi varem koolis käinud, pinginaabriga pingi jagamisest rääkimata!
Seda kõige-kõigemat põhjust, miks pisike plekk tahtis kooli minna, ei julgenud ta isegi mõelda. See unistus oli nii võimas ja nii võimatu korraga, et pisike plekk peitis selle hoolikalt teiste mõtete taha.
Siis ajas pisike plekk silmad pärani punni. Ta lõug vajus töllakile ja ei läinud enne kinni, kui pisike plekk selle käega kinni lükkas.
Pisike plekk oli koolist kuulnud palju jutte. Aga see, mida ta nägi, oli miljon korda parem kui kõik need jutud kokku.
Juba see lõhn, mis õuest tulijaid koridoris tervitas! Törts supikeetmislõhna, veidi põrandapesuvahendit ja natuke kellegi salajase puuksu haisu hõljus õhus. Pisike plekk tõmbas õnnelikult ninaga. Rammus! Nii hea!
Ja kui palju lapsi! Neid sagis siia ja sinna. Garderoobikappide uksed paukusid, jalast tõmmatud saapad tuhisesid kapi alla, sussid libisesid jalga.
Pisike plekk vaatas võlutult ja näpistas siis ennast. Ai! Ta ei näegi und, vaid see on päriselt!
Esimeses tunnis näpistas pisike plekk ennast veel mitu korda. Esiteks siis, kui Kirke kõrvale istus Jessica. “Minu pinginaaber!” sosistas Kirke pisikesele plekile ja too surus ärevusest käe endale suule. Muidu oleks ta vaimustusest karjuma pistnud – pinginaaber! Pinginaaber on ju kõige parem sõber!
“Mõtle vaid – sõber!” tantsis pisike plekk Kirke särgil vaikselt rõõmutantsu. “Meil on sõber!”
Järgmisel hetkel pisike plekk karjatas, sest õpetaja oli tõstnud õpikud lauale ja öelnud, et täna hakkame arvutama.
Õpetaja vaatas Kirke poole. “Ohoo, kui tore! Kirke, tule sina jah täna üheks arvutajaks! Gert, ole sina palun teine!”
Nende klassis mängiti seda mängu väga tihti. Õpetaja kutsus kaks last klassi ette ja hakkas neile pakkuma liitmis- ja lahutamistehteid. Kes esimesena vastuse hõikas, sai punkti.
“Kuusteist! Kakskümmend kaks! Neli! Üheksa!” hõiskas pisike plekk üha kõvema häälega. Kirke liigutas hoolega suud, ja hoidis kätt pisikese pleki ees nii, et too nägi kõike, mis toimub, aga teda ennast polnud teistele suurt näha.
“Kaks! Üksteist! Viis!” vuristas pisike plekk õnnelikult kohe, kui õpetaja oli jõudnud uue tehte öelda. See on nii palju ägedam kui tolmuterade kokku- ja lahkuarvutamine, mida pisike plekk tavaliselt tegi.
Gert vaatas võlutult tüdruku poole. Vau! Aga alles arvutab!
Õpetaja surus Kirkel kätt. “Kohe näha, et oled kodus palju arvutanud! Mulle meeldib!”
Kirke naeratas laialt, kui tagasi oma pinki istus. “Vägev! Aitäh!” sosistas ta pisikesele plekile.
Kohe varsti pidi pisike plekk end taas näpistama. Õpetaja oli tahvlile riputanud korrutustabeli. Seitsmega korrutamisest oli pisike plekk ikka unistanud! “Täna on minu õnnepäev!” sosistas ta endamisi ja näpistas ennast igaks juhuks veel korra. Et olla ikka kindel, et ta und ei näe.
Tunni lõpuks oli pisike plekk päris oimetu. Ta sõrmeotsad olid näpistamisest valusad ja käsivarrel laiutas mitu sinikat. Kool on ikka üks võimas koht!
“Nüüd lähme saali!” sosistas Kirke pisikesele plekile, kui koolikell oli vahetunnist märku andnud. Pisike plekk tundis, kuidas tal hakkas minestus peale tulema. “Kas me mängime korvpalli ka?” küsis ta väriseva häälega. “No kui sa just tahad, siis ikka võib!” kehitas Kirke õlgu. Kui ta oleks vaid teadnud, et korvpall on pisikese pleki jaoks väga tähtis!
Pisike plekk oli alles siia ilma sündinud, kui ta nägi kord telekast korvpallimängu. Kõike seda põnevust, mis mänguga kaasas käib! “Oh, seda tahaks küll ükskord proovida!” ohkas pisike plekk tol korral. Ja nüüd on see käes!
Pisike plekk tormas koos Kirkega mööda kossuplatsi. “Sööda! Viska nüüd!” karjus ta nii, et kurk läks kähedaks. “Hurraa! Sees!” üürgas ta järgmisel hetkel juubeldavalt.
Sõbrad vaatasid üllatunult Kirke poole. “Vau! Sa oskad nii rääkida, et suu üldse ei liigu! Palun-palun-palun, õpeta meile ka!”
Kirke muigas õnnelikult ja rääkis neile, kes tal täna koolis kaasas on.
Pisike plekk kummardas võlutult, kui teda teistele lastele tutvustati.
“Plekk! Sul on päris enda plekk! Ma tahan ka!” ütles Gert ja vaatas pahaselt oma puhast koolipluusi. Mitte pisimatki kortsu, plekkidest rääkimata. Ta viskas end kõhuli maha ja rullis mööda saalipõrandat, et ehk saab nii mõne pleki. Ent koristajatädi oli just saali puhtaks nühkinud nii, et see lausa säras. “Näh! Kust teid saab? Kus plekid elavad?” küsis ta pisikeselt plekilt.
“Igal pool. Aga kõige rohkem sööklas!” vastas too.
Terve järgmise tunni oli õpetaja lastega püstihädas. “Õpetaja, millal tund läbi saab? Mul on kõht nii tühi!” undasid nood küll üksi ja küll mitmekesi. “Palun, lähme juba sööma!” käisid tüdrukud viisakalt peale. Poisid põrutasid palju kõvemini: “Meil kõhud korisevad!”
Õpetaja vaatas oma klassi ja raputas pead – õppimisest ei tule nii küll midagi välja. Võttis siis telefoni ja helistas kokatädile. “Meil on lastel kõht nii tühi! Kas me võime täna varem sööma tulla?”
Terve klass marssis õpetaja sabas sööklasse. Kokatädi oli saanud just valmis pajatäie maitsvat seljankasuppi ning magustoiduks kisselli mannapudruga. Lapsed sõid sellise isuga, nagu poleks nad nädalaid süüa saanud. Kokatädi ja õpetaja naeratasid heldinult ja läksid kööki homset menüüd arutama.
“Nüüd!” andis pisike plekk Kirke pluusilt märku. Ta vaatas võlutult, kuidas kogu klass lajatas lusika taldrikusse sellise hooga, et supp pritsis nende koolisärkidele kepsakad plekid.
Pisike plekk huilgas õnnelikult ja naeratas seepeale natuke napakalt.
Nagu naeratatakse siis, kui teoks saab Kõige Suurem Unistus.
Suguvõsa kokkutulek! Just sellest oli pisike plekk kõige rohkem unistanud!