Aitäh teile, armsad 
See aasta on olnud üks armastuse aasta. Tänu Sulle, kellega kohtusime pildistamisel Tänu Sulle, kes Sa tulid koolitustele Tänu Sulle, kes Sa oled öelnud hea sõna
Tänu mu perele Tänu mulle endale
See aasta on olnud üks armastuse aasta. Ja ma olen nii südamest tänulik selle aasta eest!
Kirjutasin oma viimases kolumnis ajakirjas Eesti Naine sellest aastast:
Kuulsin millalgi ütlust, et maailma saab vaadata kahel moel: nii, et miski pole ime ja nii, et kõik seda on. Kaldun igasugu viperustest hoolimata uskuma seda viimast.
Läksin me poni Merriga ühel sügishommikul esimest korda pikale jalutustiirule. Võtsime suuna Rõuge külje all laiuvasse orgu. Selle põhjas tiirutab oja, matkarada viib kahel korral sellest üle. Silda pole, küll on paaris kohas kivid kuhjunud armulikult kõrgemale, et madalama kummikuga pääseb läbi. Oleme mõned korrad seal perega matkanud, Merri jaoks oli see täitsa uus.
Nende esimeste kordadega kipub olema, et kui ei proovi, siis ei saagi teada, mis kõik võib olla võimalik! Merri kõhkles natuke kaldal, otsustas ja hüppas siis kõigi nelja kabjaga vette. Vesi pritsis, poni vaatas õnnelikult mulle otsa: “Hurraa! Hakkama sain!” Ja ma sain retke edasi nautida märgade püksisäärtega.
Viimased lehed langesid, üks lind vidistas ja metsas prõksatas oks. Järgmiseks ojaületuseks polnudki muud vaja – Merri sööstis ojja, mina oheliku teises otsas tema kannul. Vastaskaldal oli Merri jälle oma julguse üle jahmunud. Kui me lõpuks ligi kümnekilomeetriselt jalutustiirult koju jõudsime, olime mõlemad mitu kraadi õnnelikumad. Ma ei suutnud uskuda, et me päriselt käisimegi! Poniga, kes vahel ehmatab, sest ta enda tagumine ots on teinud valju purinat. Perenaisega, kes pigem teeks tuttavaid asju.
Esimeste kordade inventuur
Olime just teinud perekondliku inventuuri. Kõigi selle kohta, mida tegime aastal 2017 esimest korda. Ilmselt jagub esimesi kordi rohkem neile, kel aastaid napimalt.
Nii ma mõtlesin, kui lapsi kuulasin.
Kirke läks kooli. Sel täitsa esimesel päris koolipäeval kaotas ta garderoobi ära. “Algul oli see kenasti välisukse kõrval. Kui tundidest tagasi tulin, enam polnud!” seletas ta issile, kui too leidis koolist koju kõmpima hakanud lapsukese seismas särgiväel kesk vihmasadu. Pärast seda on garderoob püsinud kenasti paigal, aga neid esimesi kordi… Päevikus on tunniplaani paari esimesse lahtrisse tähendatud ainetunnid ja ülejäänud päev – keraamika. Laulmine. Robootika. Spordiring. Malering. Rahvatants. Sinna otsa esimene viiulitund õpetaja Kadri juures. Kui oled kaheksane, pole hirmugi, et neid esimesi kordi poleks!
Anni, me pesamuna, õppis abiratasteta sõitma. Ujus täiesti iseseisvalt kolm meetrit. Heegeldas esimest korda. Läks ilma õeta sõbra sünnipäevale.
Me teismeline ohkas nöökivalt, et emps, teil vist polnud papsiga küll midagi uut. Emil aga sai esimest korda oma kooliga jalgpallis maakonna meistriks. Käis esimest korda malevas ja ostis omateenitud raha eest jalgpallisaapad.
Ise teenitud raha oli ka Preili 19aastase nimekirjas. Sandra käis suvel Hispaanias lastele inglise keelt õpetamas. Esines esimest korda konverentsil. Laulis suurel laval omakirjutatud laule. Alustas videoblogiga. Sõitis esimest korda autoga ja seiskas seejuures Võru linna ühistranspordi töö tervelt viieks minutiks, kui õppesõiduauto üha ja üha ristmikul linnaliinibussi ees välja suri. Ostis oma raha eest lennupileti Kanadasse. Vaatasime Taaviga teineteisele otsa. Esimest korda üle pika aja ei käinud me sel suvel perega kuskil kaugemal reisil. Sõitsime hoopis mõneks päevaks Lätti veeparki ja loomaaeda. Me puidupilte tootva oma firma käimalükkamine nõuab üha tegelemist. Teeme seda esimest korda. Nii jagub päevi, kus kõik on nii uus, et seisame nagu ponid ojaserval, silmad hirmusegust uudishimu täis ja ei tea, mida teha. Hüpata vette ja sumada läbi oja või astuda samm tagasi?
Taavi mängis esimest korda tennist ja käis jõusaali ringtreeningus. Pildistas täitsa ise üht üritust.
See nakkab, kui üks perest oma pildistamisi naudib! Aga need pole mu jaoks esimesed korrad. Nii on mu nimekirja tipus hoopis ajakirjale kirjutatud kolumn, akordionil mängima õpitud lugu, kanale tehtud pediküür ja täiesti tervena voodis veedetud päev. Lihtsalt olles. Lugedes ja magades. Seda täiesti iseendale pühendatud päeva plaanin korrata, mõned vahvad lood akordionil selgeks õppida ka, aga kanale ehk pediküüri rohkem tegema ei pea. Ta huilgas hoogsalt, kui üritasime jalasulgede külge kivistunud sõnniku- ja mudasegust klimpi ära nüsida. Seepeale sööstis kohale kukk ja ründas kriisates kanalaust. Kui me lõpuks selle õnnetu klombi kana varvaste vahelt kätte saime ja ta tagasi omade juurde pääses, olid me kõigi kõrvad kriisetest lukus.
Pärast seda esimest pikka jalutamist oleme usaldanud Merriga käia nii juba tuttaval matkarajal kui uutes kohtades. Mõlemad on head! Kõigi nende uute tegemiste kõrval on kosutav, et midagi on nii tuttav ja oma, et on käe sees ja selge – nii selge, et on lausa rutiin. Mul on tunne, et kui esimeste kordade ja rutiini vahel on tasakaal, siis saabki elu kohta öelda: ime. Ja see ei sõltu kübetki vanusest!
Et me kõigi uus aasta tuleks külluslikult esimesi kordi ja armsalt tuttavaid rõõme pakkuv!
Sel eile tehtud pildil on me Merri ja Kirke. Siin Rõuges. Talvevõlumaal