Kuula!
Elu näitab mulle imelise järjekindlusega, et ennast tasub kuulata 🙂 Sest varem või hiljem jõuad ikka sellesse punkti, kus saad endale öelda, et ma ju ütlesin! Täpselt nii juhtus ka nüüd.
See oli ehk aastake tagasi, kui leidsin ühe imeägedaid lasteportreesid tegeva fotograafi. Ja siis teise. Ning elasin nende toimetustele kaasa, vähimagi soovita ise proovida. Või nii ma vähemalt endale ütlesin. Et niigi on ju kõik hästi, milleks üldse hakata, eksole…
Ja siis sattus mu teele raamat.
“You are badass”, Jen Cincero. Ja muidugi, me kõik teame kõiki neid asju, millest ta seal jutustab, aga kogu see kompott tekitas sellise vastupandamatu tungi veelgi rohkem päriselt elada. Ja täpselt sellest otsusest piisas, kui järsku ilmus justkui eikusagilt kõik see, mis andis teadmise, kuidas ma neid lasteportreesid teen. Andis teadmise, KUI VÄGA ma neid tahan teha!
Ja see on täiega äge!