Sul on idee. Mis tahab teoks saada. Ja see on nii äge idee, et sa ei jõua ära oodata, millal saad sellega toimetama hakata.
Sa ei pea seda mõtet isegi üles kirjutama, sest kõik tundub nii loogiline ja selge. Vaja on vaid pihta hakata.
Aga.
Aeg läheb. Rööbiti oma lahedast ideest mõtete veeretamisega tiirutavad peas mõtted ka selle kohta, miks praegu pole üldse õige aeg sellega tegelda. Ja et tegelikult ju üldse ei tea, kas väljagi tuleb, pigem proovida kunagi hiljem. Seda õiget tunnet, mis annaks märku, et voh, nüüd on õige aeg, nüüd ma tegutsen, pole samuti tulnud.
Ja ühel päeval saad aru, et sa pole sammugi oma idee elluviimise poole astunud. See-eest oled leidnud kenakese hulga õigustusi, miks EI peaks praegu tegutsema. Ja oled õnnetu ning rahulolust väga kaugel, sest tunned, et tegelikult tahaks rohkem.
Kas tunned end siin ära?
Huh.
Ma tunnen.
Sest ma kirjutasin praegu siin endast. Oma hirmust proovida. Hirmust ebaõnnestuda.
See hirm elas minuga koos väga tükk aega. Kuni ühel päeval sain aru, et see hirm on jupike minus, mille abil panen ise endale jalga ette. Üha. Ja üha.
See hirm ei lase mul kogeda oma elus rõõmu.
Mida siis teha?
Seesama inime, kes oskab meisterlikult endale ise jalga taha panna, saab selle sama jala tõsta ka natuke kõrgemale ja anda liikumahakkamiseks müksu pehmesse kohta. Sama meisterlikult.
SINA ise saad end käima lükata ja hirmust üle hüpata!
Kõige lihtsam nipp, kuidas lõpetada ise enda teel ees olemine, on alustada.
Lihtsalt hakata pihta. Alusta! Ja siis järjepidevalt tegutsedes.
Ja algul ehk voolabki hirmuhigi mööda selga alla (nagu mul, kui saalitäiele rahvale enda ellu rohkema lubamisest rääkisin) ja sõnad jäävad kurku kinni ning käed võivad ka väriseda. Seda juhtub. Ent mida rohkem selliseid hetki endale pakud, seda kindlamaks iseendas muutud.
Mõned nõuanded:
Kuula ennast – sul on väga head ideed!
Kirjuta oma ideed/mõtted üles.
Planeeri oma mõtte/ideega tegelemiseks aeg.
Alusta.
Ja tegutse.
Tegutse. Tegutse. Tegutse.
Tähista.
Seda viimast õpin ma täiega üha. Sest see vist on eestlaslik – pingutada ninast veri välja ja siis, kui suur töö tehtud, veerand suuga naeratada ja öelda, et näe, tuligi vist välja ning hakata järgmist kraavi kaevama.
Nii et – mis on see, millega alustamist sa oled edasi lükanud, kuigi südames tunned, et tahaks sellega tegelda?
Kui sul on alustamiseks või real püsimiseks müksamist vaja, siis teen seda rõõmuga! Mu nõustamiste kohta leiad infot siit: https://grethe.ee/noustamine/