Grethe Rõõm

armastuse fotograaf

Törtsuke sporti

Juhtus nii, et terve juulikuu sisaldas endas iga päev törtsukese sporti. August ka. Tõsi, seal veidi vähem, neli või viis korda nädalas. September ka. See törtsuke = 7,4 km kõndi või sörki.

Täiesti vabatahtlikult 😀

Aegu tagasi oleks ma sellise jutu peale kahtlustanud endal peapõrutust. Või mõnel muul viisil segiminekut. Sest kui sa pole kunagi lihtsalt tegemise rõõmu või hea tunde pärast ennast liigutanud, vaid see on alati olnud räme pingutus kellegi teise sätitud eesmärgi nimel (huuh, kõik need raskekaalulised visked ja tõuked spordipäevadel ja kekatunnis ja kops kurgus heitlemised krossijooksul), siis ei oska sa tegelikult oodatagi kõigi neid boonuseid, mis tulevad.

Mis tulevad kaasa selle otsusega, et panen dressid selga ja kobin õue.

Seal õues ei pea mitte midagi tegema. Aga võib 🙂 Võib kõndida. Aeglasemalt. Veidi kiiremini. Võib-olla ühel hetkel tahad sa proovida, et mis oleks kui sörgiks natuke. Ja siis jälle kõnniks. Mitte kuskil ei ole ühtki reeglit ega seadust selle kohta, et nt imelisel reedeõhtul enda rõõmuks õue minev 42aastane naine (ehk siis mina) peab jooksma 7,4 kilomeetrit alla 50 minuti. Või sörkima selle maa läbi tunniga.

Ma lihtsalt võin ennast kuulates mängida ja see on nii mõnus!

Ja terve selle aja ma olengi seda teinud. Kui on tunne, et tahan lihtsalt rahulikult jalutada, olen jalutanud. Mõnikord olen sörkinud. Ükskord juhtus väga kiiret jooksu ka. Sprinterid oleksid kadestanud 😀 – see oli juulikuus, kui väljas läeb pimedaks ainult hetkeks. Ja vaat sel hetkel me oma naiskonnaga tervisetiirule läksimegi. Ma, me Kirke ja Anni ning mu õetütar Agatha. Nemad olid tõukeratastega, ma sörkisin, sest liiga pime oli. Ja kui siis metsavaheteel röhatas (või puuksutas) me kõrval põõsas mingi loom, siis panime kõik karjudes minema sellise hooga, et ise ka pärast imestasin, et vau, milline kiirus!

Sellised algatused on üllatavalt nakkavad. Nädalas ikka rohkem kui korra tuleb keegi oma perest kaasa. Ja koos on muhe käia – kõik jutud saavad räägitud ja uued ideed läbi targutatud. See on üks väga hää koos olemise aeg. Mulle on oluline, et seda päevades jaguks. No ja meil on ju Nunnu, kes tahab ka ikka vahel sörkida 😀 Kuigi ta on väga ruttu selgeks saanud selle, et kui keegi paneb trenniriided selga, siis tähendab see üht pikka kulgemist. Ning on olnud kordi, kus ta vaatab mulle sellise nullentusiasmiga otsa, et ma leebun. Püüa ise nii lühikeste jalgadega nii pikka maad sörkida, eksole! 😀

Ja üksi käies kuuleb meil siin Rõuges imelist vaikust. Seepärast ei raatsi ma spotifyd käima lükata. Naudin seda elus tunnet, mis kasvab, kui kuuled, kuidas oja vuliseb, lehed sahisevad. Ja see õhk! Praegu on see küps ja rammus. Sügisene. Ja see, kuidas silm märkab iga kord midagi uut.

Ja kui palju uut olen me tänu sellele otsusele oleme enda ellu juurde võlunud! Käisime perega suvel Saaremaal nädalakese puhkamas. Taavi leidis me puhkemajas ühest raamatust kaardi, mis näitas, et üsna me majakese lähedal kulgeb läbi küla mõnus ring. Kahtlustan, et varem oleks me lihtsalt autonina Kuressaare poole pööranud ning linnast tegevust otsinud. A selgus, et me majake on ühe ilmatuilusa küla serval. Kiviaiad, sarapuud ning armsad elamised.

Muidugi tekitab see käimine mõnigi kord küsimusi. Et mis on mu eesmärk, kas parandada aega 😀 Päris algul tahtsin endale lihtsalt tekitada üht toetavat harjumust. Mulle meeldib, kui nt pikk pulmapäev, kus üle kümne tunni on mul käe otsas raske kaamera, ei võta mind võhmale. Eri allikate järgi on kõigub harjumuse tekkimise aeg veits: ühed ütlevad, et paarkümmend, teised et 40 ja kolmandad, et suisa 60 päeva ringis kulub selleks, et ajus oleks sisse tallatud uus rada nii, et ilma seda tegevust tegemata on päevake nagu tühjavõitu. Ja seal päris algul oli neid päevi küll, kus mõtlesin, eeem, ma täna ei läe. Sest tegelikult on mul käsil aasta kõige tegusam kuu, ja ma siin raiskan aega.

See tegelikult ongi olnud mu kõige suurem õppetund. Et endale aja võtmine pole aja raiskamine, vaid üks suuremaid asju üldse, mida endale kinkida saad.

Ja nii ma siis poputan ennast 😀 (ausalt, neil päevil, kui vihma sajab või on muu veits ekstreemsem ilmake, siis kuluks ära vihmakeep kirjaga: Masohhismiklubi Lilleke või midagi sellist :D)

Ma ei taha minna kellegagi võistlema, sest see, kas ma olen kellestki kiirem või aeglasem, see pole mulle oluline. Mu jaoks on oluline, et mul on hea olla. Ja praegu aitab see terviseringike sellele imeliselt kaasa.


Next Post

Previous Post

Leave a Reply

© 2019 Grethe Rõõm

Theme by Anders Norén