Vahel on niiväga vaja astuda samm tavapärasest rajast eemale. Vaadata, kas see, mida ja kuidas teed, kõlab sinus vastu. Võtsin sel kevadtalvel endale selle jaoks aega.
Süvenemiseks.
Ja taipasin taas kord, et armastan armastust. See kõlab minus vastu, see puudutab.
Neil piltidel on Kaie ja Hanno. Pildistasime ühel krõbekülma tuulega varakevadisel päeval, taevas sillerdas päike – sõnaga, mu pildistamistee algul oleks kaamera rännanud tagasi kotti, sest turvaline on pildistada pilvealuse päikesega 🙂 Nii olen õppinud, ja nii ju ometi on! Piirid-piirid-piirid, eksole.
Nende piiridega aga on üks kentsakas lugu. Sätime need endale nii märkamatult ümber, kohaneme ja isegi ei kahtle nende õigsuses. Kuniks julged ühel päeval proovida… ja avastad, et seal teisel pool on midagi imetabaselt ägedat!
