Läksime täna hommikul kell 5.30 koos Taavi ja Sassuga oma kõnnitiirule. Imeline aeg – linnud laulavad, aga ülejäänud maailm magab veel. Ja kui tagasi koju jõuad, pole kell veel seitsegi, aga suur asi on päevas juba tehtud!
Harjumus leida igas päevas liikumiseks aega on tõeliselt toetav. See loob head energiat ja aitab peas selgust luua kõigi nende asjade vahel, mida tahad teha või mis ootavad tegemist. Arutasime isekeskis, et see liikumise enda ellu loomine on üks paremaid asju, mida üldse endale lubada saab!
Kui päevad on niigi tegemisi täis, võib see algul olla keeruline. Et leida see aeg, kus kõnnid/jooksed/sõidad rattaga, ja pärast tahad ju pesus käia ja üldse!
Vähemalt mul oli küll.
Sest nii väga on vaja ju panna nõud masinasse ja viia pesud kuivama ja võtta ruttu tolmuimejaga põrandad üle ja siis tahavad lapsed süüa ja üldse kõik need miljon muud tegemist, mis karjuvad, et TEE MIND! KOHE!
Aga kui juba hakkad märkama, KUI hea on pärast trenni olla ja KUI palju ruumi see tegelikult loob, märkad ka seda, et korraga polegi enam keeruline. Tegelikult on lausa lihtne, kui otsustad, et see peab päevadesse mahtuma.
Sest kui ma ise enda head olemist tähtsaks ei pea, siis kes seda teeb? Tjah, väljastpoolt ei saa keegi olemist paremaks ega halvemaks teha. Ikka ise tuleb enda jaoks olemas olla!
Ei maksa ehmuda, et algul tundub enese liigutamine rohkem väsitavat kui energiat loovat. Keha pole koormusega harjunud. Aga pisikeste sammudega tasub liikuda sinnapoole, et lubad endal nautida liikumist ja ühel hetkel märkad, et mida mõnu!
See enda jaoks olemas olemine on viinud praegu sinnani, et Taavi sõidab paaril hommikul nädalas tõukerattaga tööle ja õhtul tagasi koju. Meilt siit Ööbikuoru servalt on tal tööle tubli tunnike intensiivset lükkamist, õhtul sama palju tagasi. Teistel päevadel tuleb ta koos minuga kepikõndi tegema. Meil on selline täpselt paras ligi kaheksakilomeetrine ringike, selleks kulub tund ja veidi peale.
Mulle muidugi meeldib üksi ka käia 
Saab oma mõtted sirgu mõelda ja mõne hea podcasti kuulata. Need motiveerivad mõnusalt.
Aga kuidas seda siis teha? Et see enda liigutamise aeg ei sööks ära tööteoaega ja pereaega ja kõiki neid teisi aegu, mille jaoks pead oma päevades olemas olema?
Soovitan oma päeva kriitilise pilguga üle vaadata. Et märkaksid, millele aega kulutad – kui seal on ikka ports netflixis või sihitult netis tiksumise aega, siis ehk on mõistlik see hoopis energia loomisele (ehk liikumisele) pühendada?
Või aitaks päeva parem organiseeritus kaasa?
Olen jaotanud oma päeva ja selles tehtavad tegevused ajaklotsideks – nagu legojupid, mis kokkulaotuna moodustavad päeva, aga eraldi on ajajupikesed.
Jupike trenni jaoks. Jupike söögiteoks. Jupikesed pere jaoks. Suur jupp töötegemiseks, mis omakorda jaguneb sõltuvalt päeva eesmärkidest väikesteks juppideks. Ja päeva planeerides panen need jupid kirja. Oh, ja ma nii põnevusega ootan uut märkmikku, mille oma päeva veelgi mõnusamaks planeerimiseks USAst tellisin!
Nelja lapse emana, kellel on kogu aeg midagi teha, tunnen, et päeva planeerimine on mind praegu täiega toetamas. Nii leiabki aja, et teha kõike seda, mis meele rõõmsaks ja tuju heaks teeb!
Ja muidugi ma tean, et kõige raskem on teha see samm, mis viib koduuksest välja! Ja no mitte midagi pole ka selga panna ning üldse, eksole!
Aga palun väga: Anni tegi pilti mu vihmapäeva kõnniringi lõpus – ja mul päriselt polegi enda vihmariideid 
Aga Taavi jope ja Sassu püksid on megahead! Müts, kepid, kossid ja kindad on isiklikud, ka megahead. Ja olemine pärast oma ligi 8kilomeetrist ringikest – lihtsalt mõnus. Luba endale ka liikumisest rõõmu! Isegi siis, kui tõesti mitte midagi pole selga panna, siis midagi ikka leiad
