Nii õrn ja habras ja samas maailma kõige tugevam. Minu väike õde.
Ta pere on siin pildil. See tähendab, et ta kasvatab üksi kaht last. Muu hulgas tähendab see seda, et kui ma saan õhtul jalad väsinult seinale visata ja öelda Taavile, et paar matemaatikat ja üks eesti keele kodutöö tahavad aitamist, siis tal ei ole seda kellelegi öelda. Või luksust haigena voodis olla. Või pühapäevahommikuti süüa kellegi teise tehtud pannkooke. Või arutada, kuidas majandada nii, et kuu lõpus ei haigutaks rahakotis tühjus. Või kõiki neid teisi täiskasvanuasju, millest koos saab veidi lihtsamalt üle ja läbi, a üksi… nõuab pusimist.
Nii on.
Mõni aasta tagasi sai ta koolist telefonikõne. Et üks laps jooksis koridoris kogemata ta tütrele otsa, peaga vastu maad kukkunud tütar viidi kiirelt haiglasse. Lõhkenud ajuveresoon, kiire ajuoperatsioon ja nädalad täis teadmatust. Mu väikese õe mantra oli siis, et minut korraga ja me saame hakkama! Ja nad said! Agatsuke paranes imeliselt. Praeguseks on jäänud migreenid, mis vahel võtavad terve päeva, enne kui hakkavad taanduma.
Nii on.
Üheksa kuud enne eelmise aasta 1. jaanuari sai ta Tinderis tuttavaks ühe mehega. Hea jutu, rõõmsa ning muhedaga.
Üheksa kuud hiljem, aasta esimesel päeval, kui sündis pisike poeg, oli selge, et lapse südamerikke, sellele järgnevate operatsioonide, teadmatuse ning hingevaluga tuleb õel üksi hakkama saada.
Minut korraga ja saame hakkama! Neid minuteid, kus lootust väga polnud, kogunes väga palju. Mädanema läinud keisrilõikehaav oli kõige väiksem probleem. Õde on hiljem öelnud, et ei tea, kuidas ta neist aegadest läbi sai, aga sai.
Kui kõik üle pea kokku lõi, käis kempsus nutmas, sest lapse juures tahtis ta olla tugev.
Et beebike saaks rinnapiima, kõndis ta oma haavaga, mis kuidagi ei hakanud kokku kasvama, ühest osakonnast teise. Ja need koridorid olid pikad.
Ja kui sa saad südamelapsega haiglast lõpuks koju, tähendab see igaöist hingamise kuulamist ja kogu aeg väga kohal olemist. Magada ei julge. Õue jalutama ei saa. Arstilkäike on palju. Neljas korrus. Turvahäll ja beebi. Keisrihaav, mis alles nüüd hakkas paranema. Me ema oli õel sel ajal abiks, aitas suuremal lapsel saada igatsusega hakkama, koolitükkidega ühele poole ja toimetas kodus.
Esimesele operatsioonile järgnes teine. Siis kolmas. Jälle minut korraga. Ja nad said hakkama.
Sepu saab 1. jaanuaril kaheaastaseks. Mu õde on vankumatu usuga – igapävane võimlemine, parimad söögid ja armastus – ning Sepu areng on olnud võimas. Tervest omavanusest lapsest eristab teda väliselt vaid suur arm rinnal. Ta kõnnib, jutustab, teeb nalja – täpselt nii, nagu kõik peaaegu-kahesed lapsed teevad. Väsib ta rutem ning igasugu haigustele on samuti vastuvõtlikum.
Kevadel kandideeris õde kooli, et aastasel kursusel end erialaselt arsti õena täiendada. Konkurss oli väga tihe, aga ta uskus, et kui see on tema rada, siis ta saab selle koha. Ja ta sai!
Agats ja Sepu on imeägedad lapsukesed. Ja nende ema on imeäge naine.
Minu kangelane.