Mu tänane ja igapäevane rõõm on mu oma pere. Need imeliselt ägedad hinged, kes siin koos minuga seda maailma avastavad. Mu teinepool Taavi ja me neli last.
Olen terve suve lõpuotsa ja sügise natuke mõelnud sellele, kas neli lapsukest on me pere piir. Ja veidi kurvastanud, et need me armastused on kõik juba nii suured. Ühtki beebit me peres ju enam pole 🙂 Ja ma ei suutnud kohe tükk aega välja mõelda, kuidas saabki nii lihtsalt tõmmata joone, et nüüd ongi kõik ja me pere ongi täpselt nii suur! See tundub kuidagi nii … lõplik.
Aga mõtlesin välja, et praegu on jah neli me pere piir. See piir, kus kõigil on hea olla ja kõigi laste jaoks on aega. Armastusest rääkimata. Ja sel ütlusel on ikka tõsi taga, et sõltub, millisest otsast asju vaadata – jah, beebisid meil enam pole, a see-eest on nii ägedad tegijad!
Ja tegimegi selle mu taipamise peale ühe kiiksuga perepildi 🤪
