Millal sa päriselt elama hakkad?

Täna on mul väike pidupäev – 10 aastat on saanud mööda sellest päevast, kui pildistasin esimest korda nii, et sain oma töö eest tasu. See otsus, jätta palgatöö Eesti kõige ägedamas naisteajakirjas, polnud üldse kerge. Aga kui ikka tunned, et silm enam ei sära, tuleb olla enda vastu aus. 

Umbes 3/4 sõpradest-sugulastest-tuttavatest vaatas mind nagu napakat.  “Ee, millest sa elama hakkad? Huh, kas sa ei karda? Appi, sa oled täitsa segane!” osutasid nad täpselt sellele, mis mu endagi peas tiirutas. Mul polnud ühtki vastust. Sest ma ei teadnud ise ka, kuidas kõige sellega toime tuleme. Aga teadsin, et see kõik on tehtav! 

Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Seda küsimust küsisin endalt mitmes võtmes. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda, kui jään edasi tegema tööd, mis mind enam ei sütita? Põlen läbi. Ja see pole hea koht, kus olla. Olen seda teinud. Valus kogemus, õpetlik ka. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda, kui valin olla ise enda tööandja?Mul pole sissetulekut. Ja siis? Mul pole millegi eest endale ja oma perele süüa osta. Ja nii edasi. Kuni jõudsin sinnani, et kõige hullem, mis saab juhtuda, on see, kui ma EI PROOVI. 

Ja ma proovisin. See on tähendanud kümmet aastat väga kõva tööd. Magamata öid, sest 24 tundi on ilmselgelt vähe, kui on pere ja töö, mis on ühtlasi ka kirg. Väga palju magamata öid. Kõhklemist. Et kas nii on ikka õige. See on tähendanud väga palju mõtlemist ja arutamist. Mu kõige suurem tugi, mu mees, on õpetanud mulle, et süsteem on väga paljude asjade heaks toimimiseks vajalik. Ja kuigi olen sellele vastu punninud, olen nüüdseks taibanud, et tal ongi tõesti õigus 🙂 (tead küll seda ütlust, et ükski tark pole kuulus omal maal. No ma pidin selleks ikka ostma mõned koolitused, et keegi teine saaks ka öelda, et tead, Grethe, loo süsteem 😀 ) 

Need kümme aastat on olnud kõige ehedam kasvamise aeg. Me pere on kasvanud. Ma olen kasvanud. Õppinud pildistama, õppinud looma nii, nagu südames tunnen ja tahan. Õppinud ennast kuulama. Ja ennast väärtustama. 

Kui ma saaks praegu anda kümne aasta tagusele endale nõu, teeks ma talle pai. Kõigi nende kõhkluste ja kahtlemiste ja otsimiste leevendamiseks. Ja soovitaks väga palju rutem hakata ennast kuulama. Võttis hea mitu aastat aega, enne kui julgesin öelda, et teatud päevadel ja nädalatel aastas ma puhkan. Sest mul oli hirm, et et mind ei võeta tõsiselt, kui luban endale puhkust. 

Ja ma teeks talle pai kõigi nende nuttude lohutamiseks, mida nutavad emad, kellel on mustmiljon tööasja ootamas, ja lapsukesed, kes tahavad lihtsalt jupikest koos olemise aega. Või kalli. Või sülle. Ja seda aega pole. 

Ja ma teeks talle pai kõigil nende hetkede jaoks, kus ta on tundnud, et ta ei jaksa. Hommikul voodist välja tulla, rääkimata millestki enamast. Need rasked ajad, kaotused ja leinamised, selle valuga õpib elama. Ja pisitasa nägema jälle kõige argisemate päevade imelisust. 

Aga üle kõige – soovitaks hakata ennast väga palju rutem kuulama. Oma kõhutunnet. Seda, et sa suudad! 

Need kümme aastat on seda õpetanud. Õpetanud ennast kuulama. Ja usaldama. Ja see on olnud ulmeline sõit 😀 Lõbus ja kurb, ilus ja valus, oma kaotuste ja võitudega. 

Ja kui sa nüüd küsid, et kas ma kõike seda teades valiks uuesti nii, siis… JAA! Sest need kümme aastat on sisaldanud sellisel hulgal imelisi kohtumisi, et ma olen tänutundest sõnatu. Iga pildistamine on õpetanud, kuidas rohkem olla kohal. Kuidas luua selline ruum, et meil kõigil on selles hea olla. 

Need kümme aastat on üha osutanud sellele, et miks ma pildistan. Sest ma tahan, et me eludes on rohkem armastust ja rõõmu! Ja selle armastuse ja rõõmu, selle, mis päriselt loeb, märkamist. 

Ja mis on kõige lahedam, on see, et ma ei saa lüüa lippu mäetippu ja öelda, et nii, kümme aastat ja hurraa! Ma olen kohal! 

See pildistamismaailm on lihtsalt nii imetabaselt äge, et pole sellist hirmugi, et nüüd on mul kaamerasätted selged ja võid südamerahus õppmise mõttes asja lõpetatuks lugeda. 

Aitäh, armsad, kes te olete need kümme aastat olnud kaasas ja kõrval! Sa ei kujuta ette, KUI palju rõõmu on teinud need kirjad või telefonikõned, mis on märku andnud, et need pildid, mis me koos lõime, need läevad sulle korda. See tagasiside on andnud mulle jõu õppida üha juurde, kuidas pildistada veelgi tähenduslikumalt. 
Aitäh kõigi nende hetkede eest, mis on neil me pildistamistel sündinud ja andnud tunnistust sellest, et see, kuidas luua pildistamisel selline ruum, et meil kõigil on selles oma ja hea olla, PÄRISELT LOEB. Need hetked tunnen ma alati ära, tibutagi järgi. Ja silma tõusvate pisarate järgi. 

Ja ma tahan siia lõppu kirjutada loo tänavusest suvest. Nendest pisaratest, mis tulid silma ühele isale, kes kallistas suures tänutundes oma peret. Need olid selle pere, kus lapsed on 18- ja 15aastased, esimesed perepildid. Varem … oli palju tööd ja teadmine, et jaa, küll kunagi hiljem.

Seal, oma kallitega koos, küsis ta endalt küsimuse.

“Millal sa päriselt elama hakkad?” 

See perepilt, mis tol hetkel sündis. Ma tean, mis sellest sai. Mul paluti see lause sinna kirjutada ja see pilt on isal kogu aeg kaasas.  

Just selle pärast on need kümme aastat olnud mu jaoks olulised. Aitäh 💖

PS. Kui sul on mõni lemmikpilt me pildistamistelt, siis on lihtsalt imearmas, kui sa täna seda oma sotsiaalmeedias jagad. Sest täna lihtsalt ongi nii äge päev! Sünnipäev!

#armastusefotograaf #fotograafgretheroom